Uudised

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindadele on algusest peale olnud omane paindlikkus ja kohanemine kirjanduselus toimuvaga. Mõni kategooria on lisandunud, mõne väljaandmise intervall on pikenenud, mõni peab pausi. Ka järgmisel kevadel jagatakse auhindu pisut teisiti. Uuendustest kõneleb kirjanduse sihtkapitali esimees, Tallinna ülikooli eesti kirjanduse ja kirjandusteooria professor Piret Viires.

Pärast nelja-aastast katkestust naaseb kevadel vabaauhind.

Jah, tagasiside põhjal otsustasime vabaauhinna taastada. Igal aastal on olnud juttu, et vabaauhind võiks ikka olemas olla – arutasime seda sihtkapitalis ja otsustasime, et proovime. Alati on teoseid, mida on raske kuhugi liigitada, aga ometi on kirjanduspildis olulised. Vabaauhinnaga võiks kaasneda žüriide vaheline arutelu, meie eeldame žüriidelt rohkem suhtlemist ja omavahelist kooskõlastamist.

Põhižüriis on nüüd viie asemel kolm liiget, aga tööd tuli justkui juurde. Miks nii?

Üks põhjus on see, et soovisime tõsta žüriide töötasu – niiviisi on eelarve enam-vähem tasakaalus. Teiseks leidsime, et see töö on tehtav ka kolme inimesega. Aastas ilmub veidi üle 200 algupärase proosateose ja umbes 180 luuleteost ning kui esimene lugemiskord žürii liikmete vahel bibliograafia abil ära jaotada, siis see hulk väga suur ei ole. Kompaktne žürii töötab võib-olla efektiivsemaltki. Kuna teistes žüriides on kolm liiget, olgu pealegi ka siin.

Eelmised žüriid on kurtnud, et neil on raske ilmunust ülevaadet saada ja raamatuid hankida. Kas sihtkapital on nõus põhižüriid asjaajamises aitama?

Siiamaani on žüriid ise hakkama saanud. Raamatukogud on alati aidanud ja teevad neile kenasti bibliograafiad. Kuna Eesti Kultuurkapitali aruandluskord hiljuti muutus, siis kultuurkapitali büroosse enam raamatuid ei tooda. Raamatud tuleb žüriidel ise hankida, aga jällegi on abiks raamatukogud.

Sirje Olesk käis mõni aeg tagasi välja mõtte võtta eeskuju soomlaste kirjandusauhinnast Finlandiast: kirjastused avaldavad ise soovi auhinnale kandideerida ning saadavad failid. Kas see oleks liiga põhjalik ümberkorraldus?

Niisuguse korralduse puhul tekib küsimus, kas need kirjastused, kes faili ei saada, ei konkureeri. Arvan, et praegune korraldus on hea: žürii teeb bibliograafia põhjal valiku, millega hakatakse edasi töötama. See on žürii professionaalsuse küsimus, kuidas samm-sammult edasi liigutakse. Lõpuks jääb sõelale 30–40 raamatut, mille kõik läbi loevad. Praegustes žüriides on palju kogemustega liikmeid, kes teavad, kuidas see protsess käib.

Venekeelse autori kirjandusau­hinnast on saanud Eesti võõrkeelse kirjanduse auhind ning seda hakatakse välja andma harvem.

Praegusel kujul on venekeelsete autorite auhinda antud juba veerand sajandit. Ümberringi on elu vahepeal mõnevõrra muutunud.

Selle auhinna reformimist oli tarvis kas või sellepärast, et viimasel ajal on nende teoste hulk, mille hulgast vene autorite žürii valima pidi, liiga ahtakeseks jäänud. Seetõttu hakkasid nominentide ja laureaatide seas aastast aastasse korduma ühed ja samad nimed. Nüüd otsustasime laiendada teoste ilmumise ajavahemikku ühelt aastalt kahele. Liiatigi on Eestis ka teisi autoreid, kes kirjutavad võõrkeeles – vene keel ei ole ammu enam ainuke. Tahtsime anda ka nendele võimaluse kultuur­kapitali kirjanduse sihtkapitali auhinnale kandideerimiseks. Ehkki muidugi sõltub kõik žüriist, kes ülejärgmisel aastal võõrkeelse autori auhinna nominente valima hakkab.

Võõrkeelse kirjanduse žürii kokkupanek võib olla päris keeruline.

Ega neid keeli nüüd nii palju ka ei ole. Tõlkeilukirjanduse žürii vaatab ju ka eesti kirjanduse tõlkeid teistesse keeltesse – see on veel keerulisem, neil on vaja konsultatsioone. Samuti võib teiste asjatundjatega konsulteerida võõrkeelse kirjanduse žürii.

Kas sihtkapital on kaalunud auhindade väljaandmise nihutamist varasemaks, näiteks eesti kirjanduse päeva peale?

Sedasi ei jõuaks žüriid raamatuid läbi lugeda. Kui aastaauhinnad kuulutataks välja eesti kirjanduse päeval 30. jaanuaril, peaksid nominendid olema teada juba enne jõule, aga raamatuid ilmub aasta lõpuni. Praegu on nomineerimise tähtaeg 1. veebruar – selleks ajaks jõuavad žüriid ka viimased aasta lõpus ilmunud teosed läbi töötada. Jaanuari alguses bibliograafiat veel täiendatakse. Praegune rütm on hea.

Kirjandusauhindade väljaandmine emakeelepäeval on ilus traditsioon. Kui traditsioonid on juba loodud, tuleb neid hoida.

Kas järgmine auhinnaüritus korraldatakse taas Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis?

Jah, arvan küll. Kirjanike liit on samuti nõus. Musta laega saal on sümboolne ja väärikas paik.

Kirjandusauhindade väljaandmise tseremooniat on võrreldes teatri- ja filmivaldkonnaga peetud kahvatuks. Kuidas ettevõtmisele rohkem tähelepanu püüda?

Eelmisel aastal jätsime ära Postimehe vahelehe ning ära jäid ka intervjuud ERRi kultuuriportaalis. „Nominentide lennu“ esinemised Tallinnas ja Tartus toimuvad ikka edasi.

Reklaam vajab raha ja see kõik tuleb sihtkapitali eelarvest – samadest vahenditest jaotame ka projektitoetusi, stipendiume ja loometöötasusid, sh maksame sotsiaalmaksu. Sihtkapital peab otsustama, kuhu ta raha paneb.

Veebruaris antakse välja Eesti Kultuurkapitali peapreemiad ja elutööpreemiad, sealhulgas kirjanduse peapreemia ja elutööpreemia – seal on vahest sära rohkem.

Kuid kirjarahva vaatepunktist ei puuduta aastapreemia mitte niivõrd üleandmis­tseremooniat, vaid nominatsioonide ja laureaatide teoste kajastamist meediaruumis üldisemalt. Muide, ka Sirp võiks selles osaleda. Miks ei võiks näiteks terve veebruarikuu vältel Sirbi kirjandusküljed olla kultuurkapitali kirjandus­preemia nominentidele pühendatud? Arvustuste kõrval võiksid olla ka intervjuud, nominentide valiku analüüsid, poleemika. Tegemist on ju aasta olulisimate kirjandus­auhindadega. Sellisel viisil leiaks ka meie kirjanduse hetkeseis palju süsteemsemat kajastamist.

Kuidas hoiduda tänavu kevadel palju meelepaha põhjustanud olukorrast, kus peaaegu kõik auhinnad läksid meessoost autoritele?

Sihtkapital klausleid ei sea. Žüriid võiksid tehtud valikuid omavahel rohkem arutada, aga ikkagi tuleb seejuures ennekõike lähtuda teose kirjanduslikust kvaliteedist. Sihtkapitalid on žüriisid kokku pannes alati püüdnud jälgida, et koosseis oleks mitmekesine ja tasakaalus – et esindatud oleksid nii mehed kui ka naised, eri põlvkonnad, samuti erinevad maailmavaated. Otsused on aga nende enda teha.