Vene kirjanik Andrei Belõi (1880–1934) alustas filosoofilis-esteetiliste ja kirjandusteoreetiliste artiklite kirjutamist juba oma varasel loomeperioodil 20. sajandi esikümnendil ning oli selles eriti aktiivne vene sümbolismi kriisiaegadel 1907–1911. Tolleaegsetes mitmeosalistes artiklikogumikes ilmusid sümbolistliku meetodi metakirjeldused, mõtisklused kultuuri tulevikust ja kirjanike, filosoofide ning muusikute loomingu või isiksuse konkreetsemad mütologiseeritud analüüsid. Belõi sellest loomekümnendist Lea Pildi poolt eestikeelsesse kogumikku valitud ja Erle Nõmme tõlgitud esseed on erakordselt dünaamilised ja kirjeldavad reeglina alati liikumist: ideede, kujundite ja sümbolite katkematut protsessi nii tekstides kui ka kunstniku vastuvõtvas teadvuses. Valimikku jõudsid artiklid, milles autor püüab talle olulisi filosoofiasuundi (Schopenhauer, Nietzsche, neokantiaanid) seostada kirjanduse ja kunstiga ehk otsib neis sümbolismile metodoloogilist tuge.