Väikesed imed (Heli Alliku ülevaade Hireonymose sarjas ilmunud raamatutest
„On huvitavalt kohane, et püha Hieronymuse, tõlkijate kaitsepühaku mälestuspäev 30. septembril [—] langeb sügise algusesse, kui tõlkijad hakkavad tõmbuma laualampide lähedale, oodates uusi tundmatuid õndsusi ning ette aimates ka kannatusi, mis ei jää tulemata.“ Nii kirjutas Marju Lepajõe 2018. aastal artiklis „Hieronymus ehk kuidas saadakse tõlkijate kaitsepühakuks.“1
30. september on jälle käes, algamas on uus laualampide lähedale tõmbumise aastaring. Viimane aeg on seetõttu meenutada, millised õndsused ootasid tõlkijaid – ja lugejaid ja kirjastajaid, sest see teeb ühe välja – eelmisel, 2021. aastal, õndsusteks nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt kõige rohkem võimalusi pakkuvas klassikatõlkesarjas nimega … Hieronymus.
Sest nagu lugeja mäletab, on tegemist ettevõtmisega, millele pandi alus 2018. aastal, pretsedenditu plaaniga luua võimalikult sobivad tingimused väärtkirjanduse tõlkimiseks. Sarja tutvustus ütleb nii: „Tõlkeprogramm Hieronymus on Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni ja Eesti Kultuurkapitali algatus koostöös erakapitaliga. Selle eesmärk on toetada klassikalise ilukirjanduse tõlkimist eesti keelde. „Klassika“ all peab tõlkeprogrammi komisjon silmas esmajoones vanemat püsiväärtuslikku kirjandust. [—] Selles, kuidas mõista „ilukirjandust“, on komisjon vabameelsem ning toetab lisaks luulele, jutu- ja näitekirjandusele ka esseistliku, mütoloogilise, epistolaarse, (auto)biograafilise ja historiograafilise kirjasõna vahendamist.“2
Sellises kirjelduses sisaldub kõik, mis on ühe enesega ise hakkama saama pidava kirjastaja õudusunenägu. Ja meenub, et kui kunagi varem tekkis ühismeedias kirjandussõprade nimekiri väärt maailmaklassikasse kuuluvatest raamatutest, mis tuleks eesti keelde tõlkida, oli ühe suure kirjastuse peatoimetaja kommentaar üsna ühemõtteline: „Enesetapp, anyone?“ Aga kuna kõik ei lähegi elus alati ainult halvasti, on uskumatul kombel sarjas praeguseks ilmunud juba 24 raamatut. 2018. aasta kevadel õhku paisatud „avatud nimekirjast“,3 mis võis tol hetkel näida kultuurihullu sonimisena, on nüüdseks ilmunud näiteks Hermann Brochi „Kuutõbised“, Goethe „Hingesugulased“, Marcel Prousti jõgiromaani „Kadunud aega otsimas“ osa „Õitsvate neidude varjus“, Witold Gombrowiczi „Ferdydurke“ ja Louis-Ferdinand Céline’i „Surm järelmaksuga“; valmimisel on aga näiteks Fernando Pessoa „Rahutuse raamat“, George Elioti „Middlemarch“, Laurence Sterne’i „Härra Tristram Shandy elu ja arvamused“ ja – jah, see on tõesti tõsi – James Joyce’i „Ulysses“.
Edasi on vaatluse all aga 2021. aastal ilmunud teosed. Need pärinevad täiesti eri ajastutest ja kultuuridest, eri kontinentidelt, eri keeltest. Seetõttu on need lihtsalt järjestatud tõlkijate nimede alfabeetilises järjekorras.
Heli Allik
Ilmunud ajalehes Sirp