Margus Allikmaa: kultuur ei tohi odavalt kätte tulla

Veebruarist alustab Kultuurkapitali juhina tööd Margus Allikmaa. Pika ja mitmekesise kogemusega juhina on tal mitmeid mõtteid Kultuurkapitali toimimise ja tuleviku ning kultuuri toimeloogikate kohta.

Olete öelnud, et Kultuurkapital peaks enam toetama just üksikisikutest loojaid, kui institutsioonide tegevusi. Mida te kavatsete selle nimel oma ametiajal ära teha?


Alustama pean sellest, et sihtkapitalid on oma otsustes vabad ja ainsaks piiranguks on seadusega määratud ülesanded. Seadus ei anna ette proportsioone, et palju üksikisikutele ja palju institutsioonidele. Ometi on aastaid olnud kuulda, et liialt palju raha läheb institutsioonidele ja liialt vähe jääb üksikisikutest loojatele. See probleem on juba ammu kaardistatud, aga kuna seda ei ole siiani edukalt lahendatud, peavad olema mingid põhjused, miks seda pole tehtud.

Esmalt tuleks need põhjused lõpuni selgeks rääkida. Lahenduskäik on pikk ja keeruline ning nõuab Kultuurkapitali, Kultuuriministeeriumi ja kõnealuste institutsioonide ühist tegutsemist, ka vastastikust mõistmist. Minule teadaolevalt on mõned sihtkapitalid juba loobunud riigieelarvest alalist tegevustoetust saavate kultuuriasutuste toetamisest. Vähemalt nende põhitegevusega seotud projektid lükatakse tagasi. Aga siin on veel pikk tee minna.

Institutsioonidele toetuste eraldamises on ka positiivseid momente. Eriti hästi on siis, kui kogu institutsioonile eraldatud raha liigub otse edasi autoritele, interpreetidele, sportlastele või treeneritele või saadud toetuse najal tehakse midagi uut, midagi üllatavat, midagi riskantset, mille tulemus pole etteaimatav. Halvasti on siis, kui aastaid kasutatakse Kultuurkapitali toetust põhitegevuse rahastamiseks ilma, et sellega kaasneks mingit innovatsiooni või arengut ning see raha läheb lihtsalt väljakujunenud tegevuse rutiinseks jätkamiseks. Tihti ka selle institutsiooni üldkulude (rent, küte, elekter, büroo jne) katteks. See ongi see koht, kus tuleb institutsioon, ministeerium või ka kohalik omavalitsus ning Kultuurkapital ühe laua taha koguda ja otsida lahendusi.

Selliste arutelude vundamendiks on kultuurkapitali seadus, mis ütleb üsna ühemõtteliselt, et toetada tuleb kunstide ja spordi edendamise, tutvustamise ja populariseerimise projekte, kultuuri- ja spordialaseid teadusuuringuid ning soodustada kunstide, rahvakultuuri ning kehakultuuri ja spordi arengut. Märksõnadeks on edendamine, tutvustamine, populariseerimine ja areng. Kõik järgmised ülesandeid kirjeldavad punktid kultuurkapitali seaduses, kui jätta kõrvale riiklikult tähtsate kultuuriehituste säte, seavad fookusesse üksikisiku. Kusagil seaduses pole juttu alalise tegevustoetuse maksmisest.

Kui mõni kultuuri- või spordialgatus on institutsionaliseerunud, seda on kõik asjasse puutuvad tunnistanud ja tunnustanud, tuleb leida ka viis sellise institutsiooni riigi- või kohalikust eelarvest ning aastaringseks ja mitte projektipõhiseks rahastamiseks. Seda on lihtne öelda või kirjutada, aga jube raske saavutada. Tuleb tunde veeta laua taga ja arutada, selgitada ja veel kord arutada. Kuni midagi muutub.

Mida veel saaks ära teha, et Kultuurkapital saaks paremini oma eesmärke täita?


Ma julgen väita, et Kultuurkapital täidab oma eesmärke väga hästi olemasolevate võimaluste piires. Oleks eelarve suurem, oleks veelgi parem. Hoopis teine teema on Kultuurkapitali töökorraldus – näiteks taotluste ja aruannete esitamise mugavus. Seda saab alati paremaks lihvida. Avalik teenus, mida kultuurkapital osutab, saab alati olla teenuse saajale lihtsamalt või kergemini kättesaadav. Tänagi on e-kulkas taotluse esitamine üsna lihtne ja mugav ja ega aruandegi esitamine keeruline pole, aga seda saab edasi arendada. Liialt palju on vaja lisada tõendusmaterjali ja vahel on selle kogumine üsna aeganõudev ning isegi võimatu. Seda eriti projekti ettevalmistavas faasis, kus samas on juba vaja taotlus esitada. Aga loominguga seotud asjad on alati ajas muutuvad ja kohe ei ole võimalik kõike ette planeerida. Seega tuleb otsida kompromissi usalduse ja rangelt kontrollitava vahel ning kui me suudame nihutada taotluste ja aruannete esitamise suurema usalduse suunas, väheneb kohe ka bürokraatia. Tulemus on lihtsus ja mugavus, mis aitab säästa kultuuri- ja spordiinimeste energiat nende erialaseks tegevuseks.

Hiljuti selgusid need riiklikult olulised kultuuriobjektid, mida Kultuurkapital järgmisena rahastama hakkab. Esimesena rahastatakse Sükut ja Narva Manufaktuuri, ent olete väljendanud, et ehk peaks mõnda nimekirjas tagapool olevat objekti – näiteks filmilinnak – hakkama varem ehitama. Miks ja kuidas seda saavutada saaks?


Filmilinnakuga on olukord lihtsam, kui me täna oskame arvata. Filmilinnaku arendajatel on täna väga tugev linna toetus ja linn ise on selle rajamisest huvitatud. Linnal on tahe ja võimekus see objekt ka kohe valmis ehitada, kui on kokku lepitud mõned juriidilised üksikasjad. Ei hakka neid siinkohal kirjeldama, sest juristid teevad alles oma tööd. Ka minul on mõned mõtted või ettepanekud filmilinnaku teemal, aga pean neid esmalt arutama Kultuurkapitali nõukoguga ja siis arutama ka linna esindajatega ja lõpuks peavad ka idee vedajad seda aktsepteerima. Alles siis oleks viisakas neist avalikult rääkida. Riigikogu on teinud kõige olulisema, andnud kindla garantii, et rahastamine tuleb.

On kõlanud ideid, et kultuuri on vaja rohkem erakapitali. Mida selleks peaks Eestis ära tegema? Milline võiks olla Kulka roll selles?


N-ö vanas maailmas on üsna tavaline, et kultuurist hoolivad inimesed, kui nad on elu jooksul kogunud piisavalt kapitali, pärandavad osa sellest fondidele, mille kaudu rahastatakse kultuuri. Kulka on selleks ideaalne fond. Halduskulud on madalad, otsustusprotsess läbipaistev ja turvameetmed raha kaotsimineku vastu äärmiselt tõhusad. Euroopa sarnaste fondide konkurentsis, võttes hindamise aluseks eelmainitud kolm kriteeriumit, oleksime kindlalt esimeste hulgas. Kulka on väga usaldusväärne fond, mis garanteerib annetuse jõudmise õigesse kohta. Seda teadmist on vaja levitada, suhelda inimestega, veenda neid, et kultuuri toetamine on mõistlik viis omakasupüüdmatuks investeeringuks.

Mis puutub laiemalt erakapitali kaasamisse, siis siin minu meelest ei ole väga suurt probleemi. Kõik, kellel on kogunenud vaba kapitali ja kes on vabad selle paigutamise üle otsustama, on seda väga tublilt teinud. Näiteid võiks tuua lõputult, vähiravi fondist kuni Jõhvi IT koolini. Sinna vahele mahub väga pikk loetelu sporti ja kultuuri. Suurepäraseks näiteks on ka Kultuurkapitali tõlkeprogrammid, mis toetuvad olulisel määral eraannetustele.


Mis see kultuur on – kas luksus või põhivajadus? Hapnik või kaaviar?


Paljudele põhivajadus ja paljudele luksus. Mulle meeldiks, et kultuur oleks luksus, mille eest tuleb palju maksta. Siis saaksid tegijad palju paremini tasustatud. Aga kuna luksust suudavad tarbida vähesed ja paljudele, väga paljudele, on kultuur põhivajadus, tuleb hinnastamisel piiri pidada. Põhiline, et kultuur, siinkohal ning eelnevas teksti olen rääkinud kultuurist kitsas tähenduses, ei tohi odavalt kätte tulla. Me ei tohi kultuurikorraldajatena ise kultuuriloome tulemust ega selle tulemuse loojaid alamaksta, alahinnata.

Üks vale asi, mida me oleme viimasel aastakümnel või pisut isegi kauem teinud, on teatri- ja kontserdipiletite või ka raamatute odavmüük. Igat sorti laadapäevad ja sooduskampaaniad. Me oleme hakanud kultuuri pakkuma nagu hambapastat või apelsine. Vähe sellest, me tasustame oma kultuuri- ja spordiinimesi nagu hooajalisi võõrtöölisi, sest rohkemaks ei jätku. Palun nüüd mitte arvata, et see on etteheide meie kultuuripoliitikale või selle puudumisele. Kaugel sellest. Eesti eraldab läbi eelarve kultuurile rohkem vahendeid kui enamik riike maailmas. Probleem on hoopis selles, et kultuuriväljal on tohutult palju toimetajaid ja nad on väga aktiivsed. Võiks mõelda, et tegemist on suure rikkusega ja kindlalt on see osa tõest, aga teine poolt tõest on see, et tulemus on ülepakkumine. Korraga on riiulil 25 ühetaolist toodet ja käib rebimine selle nimel, et kes julgeb kõige odavama hinna panna. Võtsin riski ja võrdlesin kultuuri kaubaga, aga ma loodan, et nii tuli mõte selgemini esile.  Kultuur ei tohi olla tasuta kättesaadav - nagu hapnik ja see peaks olema alati ainulaadne ja erakordne – nagu kaaviar. Seda siis tarbija poolt vaadates. Täiesti eraldi jutt on autori ja interpreedi vaade, aga jäägu see mõne järgmise jutuajamise teemaks.    


Hannus Luure