Kultuurkapitali peapreemia laureaat Margus Toomla: olin paras päntajalg

Kooli ajal tantsisin, kuna klassiõed tahtsid minna tantsupeole. Kuidagi ma seal ära käisin ja midagi me seal tegime, kuid see ei olnud määrava tähtsusega.

Pigem tõi mind tantsu juurde juhus. Juhtus selline tobe lugu, et keskkooli lõpupeol rääkisid kaks klassiõde tantsujuhile Maido Saarele, et nemad lähevad tantsu õppima ja tegid minuga nalja, et „kas sa ei taha kaasa tulla?“. Ma võtsin naljast kinni ja läksingi kaasa, sain sisse ka. Ma polnud mitte kunagi elus selle peale mõelnud, ja ma ei osanud ka mitte midagi, paras päntajalg olin. Ma arvan, et ei oleks sinna (tantsujuhtimise erialale Tallinna Pedagoogikaülikoolis) kunagi sattunud, kui poleks nende klassiõdedega kaasa läinud. Täiesti mõtlematult läksin, ilma igasuguse sihita. Aga ma olen õnnelik, et selline hetk oli.

Ausalt öelda ei värisenud kordagi. Tundsin ennast selles olukorras ülimalt hästi ja kordagi polnud pabinat sees. Olen pidude juures olnud 15 aastat ja kõik ametid olen järgi proovinud: esmalt olin assistent, sealt liigijuht, siis assistent. Tean, kuidas see käib. Ka minu eelnevad kogemused elus on olnud seotud oskusega administreerida, mida ma pean tantsupeo juures väga oluliseks. Kuna ma selles osas tunnen ennast hästi, siis ma absoluutselt ei peljanud, kuna ümberringi on nii palju loomingulisi inimesi lisaks, kellega asju arutada. Küsimus on ainult selles, kuidas need inimesed tööle saada ja kuidas õhkkond on. Pead teadma tegevusi, kuidas asjad käivad, aga võid olla ka täiesti loomevaene inimene. Kuid traditsioone peab teadma, vastuvoolu ujuda ei saa.

Võibolla mõne inimese jaoks ongi. Kindlasti on see tore ja tohutult hea võimalus olla nii suure sündmuse juures ja vastutada. Ma ei ütleks aga, et olen kogu aeg mõelnud, et tahaks sinna jõuda. Konkreetseid plaane selleks pole teinud.

Tegelikult on tantsupeo seltskonnas üks kindel kontingent, ja selleks, et sulle see roll antaks, pead olema teatud usalduse välja teeninud. See on oluline. Et need inimesed töösse panna, peab ikka mingit austust neis tekitama. Muidu on väga raske. 

See on kindlasti suhete loomine ja hoidmine. Tantsupidu ei ole kellegi isiklik projekt. See on oluline asi, millest tuleb aru saada. Kui sa lähed seda tegema isikliku projektina, nii et ainult sina välja paistaksid, ja teeksid selliseid valikuid, mis ainult sulle sobiksid, siis see lõppeb halvasti. Pigem on oluline saada inimesed koos töötama ja koos leida lahendused. See on meeskonnatöö ja enda vajadused tuleb tõsta tahaplaanile. Igaühel on oma arvamus, igaüks on isiksus, ning sa ei võta inimesi tööle, vaid oma meeskonda. Sa tegeled inimeste arvamuste selekteerimisega ja oluline on juhina leida kõige paremad meetodid, kuidas õigele otsusele jõuda.

Jah, meil oli teinekord üpris kuumi arutelusid, kuid iga arutelu tegi asja tugevamaks. Arutelu on riskide maandamine, mis on eriti oluline nii suurte masside liigutamise ja kaasamise puhul. Seda vähem on solvunud õpetajaid ja seda paremini saame neid abistada.

Jah, see on pikk ja keeruline protsess, mis kestab kauem kui kaks ja pool aastat. Kõige kiirem aeg on  esimene aasta. Alguse saab asi alati teemakonkursist, mille võidutööst hakatakse lõplikku ideed voolima ja sinna juurde tantse ja muusikat otsima. Tegelikult peab kogu nägemus valmis peost olema olemas juba esimestel kuudel, nii muusikaliselt kui tantsude poolest ja esimesed raamatud peavad olema esimese aasta lõpuks valmis. Sest kui tantsijad hakkavad tantsima, siis sellest enam taganemist ei ole. Muusika peab olema ja muusikutega peab kokku leppima, kuna meil on live muusika. Esimesel aastal pannakse paika ka logistika, kuidas Eestimaa peal ringi sõidetakse.

Pooleteise aasta pärast ilmub teine raamat, millega on samuti tükk tööd. Siis võib öelda, et materjalid on õpetajatele üle antud, ja nad saavad hakata tantse õppima. Selleks on neil aega natuke üle aasta. Kui rühmad on õppima asunud, siis saab hakata tegelema lavastuslike nüanssidega – pealeminekud, mahaminekud, kõiksugu rekvisiidid ja vahendite vahetused otsustatakse viimasel aastal. Viimasel aastal tegeletakse veel organisatoorsete küsimustega, turvalisusega, rongkäiguga, samuti kunstiline osa ja visuaaliga. 

Muidugi, kõiki ei saa ära teostada. Mingid asjad ei ole lavastuslikult võimalikud või tulevad tehnilised piirid ette. Võib olla ei ole otstarbekas – tore idee küll, aga ei sobi panna mingit võõrkeha vahele.  

Pean ütlema, et noorte ja täiskasvanute pidu teha protsessi mõttes väga suurt ei erine. Võib tunduda, et justkui oleks suurte pidu suurema väärtusega, kuid seda teha on sama, võibolla on noorte pidu isegi veidi raskem. Mitte lavastusliku poole pealt, aga kontingendi mõttes. Laste puhul peab alati mõtlema, kui kaua nad proovi teha suudavad, kui kaua neid saab väljas vihma või päikese käes neid hoida, kuidas nende logistikat korraldada jne. Lapsed ka käituvad teistmoodi, neile peab teinekord ka mitu kord sama asja üle kordama. Laste peale kulub rohkem energiat ja puldist rääkides peab erinevat metoodikat kasutama. Väga palju oleneb ka isikust, kes puldis on.

Sel aastal oli peategelaseks paraku ilm ja kahju on neist lapsevanematest, kes pidid peost ilma jääma ja võibolla poole tee peal tagasi pöörama. Tantsijaid me küll säästsime selle otsusega, eriti väikeseid. Võib ju mõelda, et küll oleks hakkama saanud, aga tegelikult ei oleks, sest ilmastikuolud olid väga keerulised, ja lapsed oleks väga märjaks saanud. Tänu sellele aga sai tekkida selline noorte enda tantsupidu Vabaduse väljakul. See näitab ilusat tahet tantsida.

Ma arvan, et muidugi jätkub. Lähikümnenditel kindlasti muret pole, aga mis pärast seda tuleb, ei oska ennustada.

Tantsupidu kannab edasi eelkõige traditsioone ja peamine põhjus, mille pärast tantsu- ja laulupidu teeme, on oma rahavatantsu, rahvariiete ja kultuuripärandi hoidmine. Oluline on hoida traditsioone!

Kõikide ühiskonna vooludega kaasa minna ja väga segama asju ei saa. Me ei saa hakata lõputult traditsioone lõhkuma ja muutma, sest muidu tuleks sellest välja vaid üks rahvapidu.

Mingeid muutusi toimub meil muidugi kogu aeg. Esiteks muutub muusika ja teiseks, ega päris nii vanasti ka ei tantsitud. Peame neid seadeid tegema justkui nagu uusloomingut, sest kui me kasutaksime ainult väga vana tiiradi-tuuradi või tuiadi-taiadi liikumist, kaoks põnevus ära. Niikuinii me liigume ajaga kogu aeg kaasas, aga järjepidevust ei saa kaotada.

Tantsupidu on unikaalne traditsioon ja mujalt naljalt sarnast ei leia. Aga see, et selline traditsioon on tekkinud, on ülimalt tore. Tõenäoliselt on tänu tantsupidudele meil säilinud rahvatants kui liikumine ja rahvariided. Just nimelt tantsupidu, sest laulupeole võid minna ka koorisärgiga, aga tantsupeole saad tulla ainult rahvariietes. 

Kohe algul ei saa ma kaasas olla, ka leping ei luba seda. Aga loodan saada jala ukse vahele 2019. aasta alguses, kui viimaseks pooleks aastaks võetakse meeskonda järgmine punt inimesi juurde, kes hakkavad abistama ja tegema lõpuviimistlust. 

Hea tundega ikka. Ma arvan, et tegin täitsa hästi. Häbi preemiat vastu võtta ei olnud. Pidu läks suhteliselt valutult ja meeskonnatöö õnnestus.