Kertu Saks: stagneerumist ei ole kulkas kriisi ajal karta

Kultuurkapitali juhataja Kertu Saks vastas ERR kultuuriportaali küsimustele. Küsitles Merit Maarits , ERR-i  kultuuritoimetaja.

Esmaspäeval selgus, et kultuurkapitali juhataja Kertu Saks jätkab selles ametis 2024. aastani. Intervjuus ERR kultuuriportaalile tõdes ta, et mugavusse langemist ei ole kriisi ajal karta, kuigi kulka pandeemiajärgselt koomale tõmmatav rahakott tähendab, et sõel eri projektide vahel läheb veel tihedamaks.

Eesti autorite ühingus toimus paar päeva tagasi paleepööre ja 28 aastat ühingut juhtinud Mikk Targo pidi taanduma, kuna liikmed polnud stagneerunud ja mugavusse langenud juhatuse tööga juba pikka aega rahul. Teie astusite kultuurkapitali juhi ametisse 2016. aastal ja jätkate seal uute volitustega 2024. aastani. Kuidas ennetada juhina sarnast stagnatsiooni ja mugavusse langemist? Kas kriis on "abiks"?

28 aastat ja aeg, mil minul on olnud au kultuurkapitali juhtida ehk tänaseks 3,5 aastat ei ole mastaabilt võrreldavad ja stagneerumist või mugavusstooni langemist ei ole karta. Pigem on see aeg olnud nii lühike, et sellega on jõudnud mitmeid olulised arengusuunad alles käivitada. Tahaks nende töödega edasi minna.

Mugavusstooni on kultuurkapitalis ka väga raske langeda, sest kulka töötab nii, et meie pea 150 eksperti vahetuvad iga kahe aasta järel. Nimelt teevad kulkas rahastamisotsuseid ainult eksperdid ja see süsteem on universaalne, sest seda, kes eksperdiks saab, otsustavad igas valdkonnas tegutsevad kolleegid. Kirjanduse valdkonna eksperdiks saavad kirjanikud ise esitada kolleegi, kunsti valdkonnas kunstnikud jne. Nii otsustavad valdkondade kolleegid ise kes on sellisel tasemel, et võiks nende taotluste peale vaadata ning teha otsuse, kas rahastus tuleb või ei. Keegi ei saa ennast ise eksperdiks üles seada, vaid seda saavad teha üksnes erialaorganisatsioonid, näiteks loomeliidud. Kiire ekspertide vahetumise sammuga tagatakse, et otsused ei ole pikka aega ühetaolised. See on vajalik ka seepärast, et ekspertidel on õigus aga ka kohustus vaadata üle oma valdkonna või maakonna rahastamise tingimused ning seada prioriteete. Nii on kindel, et iga kahe aasta järel tulevad n-ö põllult värske pilguga inimesed, kes tajuvad valdkonna hetkevajadusi ja -suundumusi.

Töö kultuurkapitalis ei ole liiga rahulik ja mugav ka seepärast, et meie töö maht ehk taotluste arv aastas on nii Põhja- kui ka Baltimaade suurim. Õnneks on ka rahastuse maht kõrgem kui Lätis ja Leedus. 2019. aastal toetati kultuuri ja sporti sihtkapitalide, maakondlike ekspertgruppide ning programmide kaudu 21,1 miljoni euroga ning kanti oluliste kultuuriehitiste, nagu Eesti Rahva Muuseum ja Eesti muusika- ja teatriakadeemia saal, ehituse järgseid kulusid kokku 8,09 miljonit eurot.

Toetamise raha tuleb kulkale alkoholi- ja tubaaktsiisist ning hasartmängumaksust. See ei ole kindel summa igal aastal, vaid sõltub sellest, kuidas maksud laekuvad. Ka see on pidevas muutumises nii poliitilistel kui ka majanduslikel põhjustel ja viirusekriis on tõesti juba laekumisi mõjutanud. Näeme täna alkoholi- ja tubaaktsiisi laekumise langust võrreldes kultuurkapitalile tehtud 2020. aasta prognoosiga 10 protsenti ning hasartmängumaksu laekumise langust ligi 13 protsenti. Ilmselt see langus süveneb ka kolmandas kvartalis. Loodame, et uus viiruselaine on sügisel leebem ja lubab aasta lõpus hakata majandusel taastuma.

Seega ei ole kulkas kiiret stagneerumist karta ühelgi ajal, saati siis veel kriisi ajal.

Mis väärib viimasest neljast aastast kultuurkapitali juhina esiletoomist?

Peamine ülesanne on olnud juhtida ja hoida meeskonda ning toetada eksperte, et see meie väga suur hulk taotlusi saaks kõigile pooltele võimalikult mugavalt läbi töötatud ning et otsused saaksid olla kultuurile vajaliku paindlikkusega, kuid siiski juriidiliselt korrektselt tehtud. Selle kõige juures peab olema ka kultuurkapitali maine ja väärtus hoitud. Olen töötanud selle nimel, et see nii oleks ja mulle tundub, et seni õnnestunult.

Kuna aktsiisi- ja maksulaekumised sõltuvad majanduslikest ja poliitilistest tuultest, oleme töötanud ka selle nimel, et kulkale laekuks enam eraannetusi. Neid on meile viimastel aastatel märkimisväärsel määral ka laekunud, näiteks Traducta tõlkeprogrammile tõlgeteks inglise keelde ja tõlgeteks Põhjamaade keeltesse. Maailmaklassika tõlgete programmi Hieronymus ning filosoofiliste ja teoreetiliste tekstide tõlkeprogrammi Avatud Eesti Raamat teoseid saab samuti välja anda peamiselt eraannetuste toel. Eraannetusi tuleks veelgi rohkem kui ka kulkale tehtud annetused saaksid tulumaksuvabastuse. Praegu see nii ei ole, sest kulka ei ole sihtasutus ega MTÜ, mis saaks kuuluda annetuste tulumaksuvabastuse nimekirja.

Kultuurkapital jätkab ka aastani 2021 Balti kultuurifondi tegevuste juhtimist. Tegemist on programmiga, mida rahastavad Baltimaade kultuuriministeeriumid. Programmist saavad toetust küsida Eesti, Läti, Leedu ühisprojektid selleks, et tutvustada koos kultuuri Baltimaadest väljaspool. Programmi juhtimine on Baltimaades roteeruv ning juhtriik vahetub iga kolme aasta järel.

Kultuurkapital jagab toetuseid kaheksa sihtkapitali – kirjandus, kujutav- ja rakenduskunst, rahvakultuur ja arhitektuur, näitekunst ja helikunst, audiovisuaalne kunst ning kehakultuur ja sport – kaudu ning samuti toimetab kultuurkapital kõigis maakondades. Rahastuse protsendid kulka üldisest rahakotist ei ole sihtkapitalides ega maakondades võrdsed. Töötasime maakondadele välja maatriksi, mis arvestab elanike, aktiivsete organisatsioonide ning taotluste arvu, aga ka elatustaset maakonnas ja täna on kulka rahastuse mahud maakondades õiglasemad. Ka sihtkapitalidele soovime luua õiglasema maatriksi, aga selleks on vaja kogu riigi tasandil rahastus kulkale sarnastele toetustegevustele ära kaardistada. Ka selle kaardistamisega oleme alustanud. Hea meelega teeksin tööd kultuurkapitalis vähemalt seni, kuni esimest korda kogu riigipoolse kultuuri ja spordi toetamise makrovaadet näen.  

Lähiaastatel saab taas aktuaalseks ka kultuurkapitali poolse kultuuriehitiste rahastamise teema. Nii ERM kui ka EMTA saal saavad praeguste prognooside kohaselt aastaks 2023 makstud ning selle aasta 20. augustini kogub riigikogu kultuurikomisjon ideid, mis võiksid olla järgmised olulised ehitised, mida Eesti vajab ja mille ehitamist saaks kultuurkapital aidata rahastada.

Kultuurkapitalist ongi saamas toetusinstrumentide kogum, kus on väga erinevad toetusmeetmed me tavatoetustegevusele lisaks, olgu need siis erarahastusel põhinevad toetusprogrammid, rahvusvahelised toetusmeetmed, koostöö loomevaldkondi õpetavate ülikoolidega või ka kultuuriehitiste rajamine. Kultuurkapital on kujunemas ka kultuuri ja spordi toetamise kompetentsikeskuseks, mis on oma valdkondades nii riigile kui ka rahvusvaheliselt oluline partner.  

Mil määral korrigeeris puhkenud koroonakriis kultuurkapitali lähituleviku plaane?

Kultuurkapitali plaane kriis otseselt muutnud ei ole, sest meie peamine plaan on ja jääb jagada välja täpselt nii palju toetuseid, kui meile selleks raha laekub. Küll aga soovitasime oma ekspertkogudele olla aasta teise vooru toetuste jagamisel pigem kitsimad kui lahkemad ning võimalusel jätta järgmisteks jaotusteks ka jääki. Kultuurkapital jagab raha neli korda aastas ning sel aastal on ees veel augusti ja novembri voorud. Keegi täpselt ei tea, mis meid siis rahalises mõttes ees ootab ja kui palju laekumisi saame loota. Kriisi ajal jagati eristipendiume just neist samadest sihtkapitalide ja maakondlike ekspertgruppide rahakottides olevatest jääkidest.

Üks valdkond on kulka töös siiski ilmselt muutumas ja see puudutab kõikvõimalikke preemiasündmusi, mida ise korraldame ning rahastame. Praegu ei ole suurteks galadeks hea aeg ja peame mõtlema, kuidas tunnustada kultuuri- ja sporditähti nii üleriigiliselt kui ka maakondades selliselt, et tunnustussündmus oleks tähtede vääriline, kuid siiski kõigile turvaline.

Kriisi ajal joonistus reljeefselt välja, et kultuur paraku ei kuulu inimeste esmavajaduste juurde ja mitmed kultuurivaldkonna võtmetähtsusega asutused ja tegijad jäid jõudeolekusse. See näitas, et kultuurivaldkonnal puudub tegevusplaan toimetulekuks kriisi ajal. Kuivõrd oleks selline plaan võimalik ning mida saaks tulevikukriisides teha kultuurkapital?

Sellist kriisi kui täna ei osanud keegi eeldada ning seepärast ei saanud eeldada ka plaani, kuidas saaksid muuseumid, teatrid, kontserdi- ja spordisaalid sisulist tööd jätkata, kui publikut ja külastajaid majja ei lubata. Minu meelest asusid kultuuri- ja spordiinimesed siiski küllalt kiiresti tegutsema. Muuseumid tegid digituure, tehti veebikontserte ning isegi teatrietendusi. Rattarallid toimusid individuaaldistantside läbimisega ja oli veel mitmeid väga uuenduslikke ideid, millega välja tuldi.

Kultuurivaldkondade kriisiaegse tegutsemise plaanid töötatakse nüüd selle kogemuse pealt kindlasti välja ja usun, et juba sügiseks, kui meid võib tabada teine viiruselaine. Isiklikult teeks ettepaneku panna kriisis kultuuri ja hariduse valdkondade seljad paremini kokku. Kõik me lapsed ja noored olid pikalt e-õppel, aga just muuseumide, teatrite või orkestrite spetsialistidel või spordivaldkonnas näiteks treeneritel oleks võimalik pühenduda suletud uste ajal millegi sellise loomisele, mida saaks e-õppes kasutada.

Kultuurkapitali tegevus ei katkenud kriisi olukorras hetkekski. Nõukogu kehtestas toetava lisameetmena eristipendiumide andmise võimaluse just eriolukorra ajaks ning kõik maakonnad ja sihtkapitalid neid ka andsid. Lisaks õppisime e-keskkonnas tegema terveid tööpäevi kestvaid jaotuskoosolekuid. Need kogemused saab sellest kriisist kaasa võtta.

Kriisijärgne olukord, kus kultuurkapitalil on vähem raha, mida välja jagada, tähendab, et taotlejate projektid on tihedamas konkurentsis. Kuidas te seda olukorda isiklikult vaatate – kas selle nurga alt, et palju häid ja toetust väärivaid projekte jääb ukse taha või vastupidi, nii on võimalik riisuda absoluutne koor?

Kuna raha on alati kulkast küsitud pea poole rohkem kui jagada on, siis ei ole tihe konkurents me taotlejatele üllatuseks, aga tõsi ta on, et nüüd on sõel veel tihedam. On tõesti ka palju neid toetust väärivaid projekte, mis peavad mitu korda taotlema või jäävad rahapuudusel toetuseta. Olen seda meelt, et päris kõiki ei peagi toetama. Konkurents on hea.

Samas tuleb ka öelda, et kultuurkapitali juhataja toetuste kohta otsuseid ei tee ja isegi ei osale jaotuskoosolekutel. Kultuurkapitali seaduse järgi on nii seatud, et usaldame siin oma eksperte, kes teevad iga vooru otsused arvestades kõiki laekunud taotlusi kogumina ning vaadates peale ka sihtkapitali, maakondliku ekspertgrupi või programmi rahakoti hetkeseisule.

Kultuurist näib rahvale kõige südamelähedasem olevat sport, mille riigipoolne dotatsioon ei näi tekitavat kunagi nurinat. Muude valdkondade osas näibki laiemat huvi ja küsitavust tekitavat ennekõike rahajagamine. Selge on, et kultuuri selle eri ilmingutes on keeruline kõigini tuua, aga mida teha, et ei tekiks küsimusi nende rahastamise vajalikkuse kohta?

Usun, et kultuurkapitali kaudu jõuab kultuur ja sport siiski kõigini, kes vähegi huvi tunnevad. Eriti oluliseks pean siinkohal kulka maakondlike ekspertgruppide tegevust.

Kulka ampluaa on väga lai. Toetuseid antakse selleks, et Eesti professionaalsetel kirjanikel ja kunstnikel oleks loometöö ja tegevustoetus; et saaks korraldada näituseid ja festivale; et saaks välja anda kultuuriajakirjandust; et muuseumid saaksid osta kunsti ning anda välja näituste katalooge, et erialaprofessionaalid saaksid enda täiendada ja õppida; et valmiksid filmid ja fotoprojektid; et kultuuri ja spordivaldkonna tipud ja pedagoogid saaksid tunnustatud; et loodaks professionaalseid lavastusi ja kirjutataks kultuurivaldkondade arvustusi; et laulu- ja tantsupeo kooridel, rühmadel oleks rahvariided, saaks soetada rahvamuusika pille ja instrumente, oleks toetatud rahvuslik käsitöö, harrastusteatri tegevus, pärimusmuusika uurimine ja interpreteerimine, seminaride ja koolituste korraldamine; sportlaste treeningud, treenerite töö, rahvasport ning võistluste korraldamine. Ja need on kõigest üksikud märksõnad kultuurkapitali toetustegevustest.

Usun, et kultuuri rahastamist on lihtsam selgitada, kui mõistetakse, millises rahalises vääringus käivitab kultuur majandust. Ikka on maailmas nii, et hea teatri ümber tekib kohvikute võrk või hea muuseumi lähedale areneb elamukvartal või tunnustatud helikunstimeistri kontsert või laulupidu toob maale turiste ja õnnestunud film või spordisaavutus reklaamiteenust või tuntust. Kultuuri majanduslikud mõjud ja rahanumbrid on suured, kui need kokku arvutada.

Kuidas murda ühiskonnas leviv arusaam, et humanitaarid on teiste valdkondade suhtes justkui alaväärsemad ja ei tee päris tööd? Kas põhimõttelised võidud nagu uudis selle kohta, et ringkonnakohus mõistis riigilt loomeinimestele hüvitiseks 3,5 miljonit eurot, aitab kultuuriinimestel end edaspidi paremini kehtestada?

See suhtumine on muutumas ja usun, et suletuse kriis aitas suhtumise nihkele ka kaasa, sest kõik said korraga aru, kui väga me igatseme muuseumisse, kontserdile, teatrisse, kinno või spordivõistlusele. Väga suur leevendus oli see, et mitmetest raamatukogudest sai kriisi ajal siiski laenutada. Aga kui küsida, mis aitaks kultuuriinimestel ennast kehtestada, siis ideaalne oleks olukord, kus nad ei peaks ennast loominguga tegelemise eeldusena kehtestama, vaid saaksidki üksnes loomingule keskenduda. Täna on kultuuriinimeste hääl juba väga hästi kuulda ja arusaadav.  

Mida peaks riigitasandil kultuuri jaoks kultuurkapital, aga ka valitsus lähiaastail veel kindlasti ära tegema, et tagada eesti kultuuri järjepidevus ja mitmekesisus edaspidi?

Kultuurkapital on institutsioon, mis peegeldab seda, et me oleme riigina õnnestunud. Nimelt kehtib meil juba 1994. aastast ühiskondlik kokkuleppe, mis väljendub seadustes ja ütleb, et arvestatav osa alkoholi- ja tubakaaktsiisist ning hasartmängumaksust läheb kultuurkapitali kaudu meie kultuuri ja spordi toetuseks. See kokkuleppe on pidanud kõigi valitsuste ajal ning seda ei muudetud ka eelmise majanduskriisi ajal, mis käivitus 2008. aastal. Tuleb hea seista selle eest, et seda kokkulepet ka praeguses kriisis keegi ei tühistaks. Praegu tundub, et seda ei ole ka karta. Selle kokkuleppega tagataksegi kultuuri järjepidevus, vähemalt selles osas, mida toetab kultuurkapital.

Eesti kultuuri mitmekesisuse püsimist aitab kulka tagada aga jällegi oma sõltumatute ekspertkogude kaudu, mis teevad rahastamise otsuseid ja kuhu kuuluvad valdkonnas aktiivselt tegutsevad professionaalid.

Kokkuvõtteks võibki öelda, et kulka ei vaja palju uusi tuuli, vaid võimalust toimetada täna kehtivate seaduste raamides. See, et nii väikesel riigil on kultuurile ja spordile nii suur tugi, on midagi, mille üle me kõik võime uhked olla.


Allikas: ERR 06.07.2020 , autor  Merit Maarits.

ERR:  https://kultuur.err.ee/1109651/kertu-saks-stagneerumist-ei-ole-kulkas-kriisi-ajal-karta