Esimeses, 1996. aastal Riigikogu poolt koostatud nimekirjas oli kolm hoonet – KUMU, Eesti Rahva Muuseum ja Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia. 2002. aastal otsustati, et nende ehituse rahastamist korraldatakse osaliselt läbi Eesti Kultuurkapitali (Kulka).
Uus oluliste kultuuriehitiste nimekiri selgub ilmselt sügisel ja seepärast on täna paslik meenutada, miks ja kuidas varasemad sümbolhooned valmisid ning kui oluline roll on nendes otsustes Kulka nõukogul
.
Kultuurkapital saab kultuuri ja spordi toetamiseks vahendid alkoholi- ja tubakaaktsiisist ja hasartmängumaksust. Kulkale laekuvast hasartmängumaksust läheb sihtotstarbeliselt ehitamise rahastamiseks 60,6 protsenti. Tuleb ka selgitada, et ehitamist ei rahastata kultuuri ja spordi taotluste arvelt, vaid kui 2002. aastal Kulka selle ülesande sai, tõsteti selleks tarbeks hasartmängumaksu protsenti, mida Kulka saab. Ehitamiseks loodi seega täiesti eraldi rahakott.
KUMU ehituse rahastus tuli kolmest allikast – lisaks Kulkale ka otse rahandusministeeriumist laenuga, ning ka kinnisvara müügist. 2005. aastal valminud muuseumi ehitus maksis eurodesse ümber arvutatult 47 miljonit ja seda on külastanud tänaseks enam kui 2 miljonit inimest. KUMU on end kahtlemata tõestanud kui riigile oluline kultuuriehitis, sest sellest kujunenud Eestit külastavatele turistidele oluline sihtmärk, mistõttu on muuseum kaudselt ilmsesti majandusse ehituse raha tagasi toonud ja enamgi.
ERMi ehituse eel oli rahastamise skeem Kulka kaudu juba tuttav. Kultuurkapitali seadus lubab korraga rahastada kahe ehitise rajamist. EMTA õppehoone oli 1999 aastaks juba rajatud ja ERMi ehituse eel arutleti ka selle üle, kas alustada ERMist või EMTA saali rajamisest. 2012 otsustas Kulka nõukogu eraldada kogu kultuuriehitisteks laekuva raha 100% ulatuses (kuni 75 miljonit eurot) ERMi ehitamiseks kuniks valmib EMTA saali ehituse finantsplaan. See otsus ei sündinud lihtsalt. Nõukogu soovis näha konkreetseid finantsskeeme ja võimalikke rahastamise alternatiive, sest Kulka ehituse raha sõltub hasartmängumaksu laekumisest – see võib ebasoodsates oludes ka väheneda nagu täna koroonakriisis näeme.
Ka EMTA saali rahastuse alustamise ja täpse finantsskeemi üle toimusid Kulka nõukogu ees pikad ja ägedad arutelud, mis kestsid aastaid. 2017 aasta juunis otsustati lõpuks, et ehitust rahastatakse maksimaalselt 5 miljoni euroga ning seda tehakse n-ö ülelaekumise arvelt ehk ERMile kinnitati graafik prognooside järgse laekumise summaga ja EMTA saali sai asuda rahastama jäägi arvelt. Hasartmängumaksu laekumine oli neil aastail hea.
Kuigi juba KUMU ehituse eel tundus Kulka kaudu rahastamine mugav lahendus, ei tajutud vast veel siis, millises ulatuses anti sellise otsusega ehituse rahastamise detailide üle otsustamine Kulka nõukogu kätte. Kultuurkapitali seaduse järgi loob kõigi raha puudutavate otsuste eeldused ja annab raha kasutamiseks loa Kulka nõukogu. Ja nii on see ka ehitiste puhul. Riigikogu koostatud oluliste ehitiste nimekiri on aluseks, aga otsused selle kohta, millise objektiga ja millal saab rahastamist alustada ning millistes proportsioonides, teeb Kulka nõukogu, sest nemad on need, kes vaatavad Kulka rahakotti ja hindavad raha välja andmise riske.
Koroonaeelsed prognoosid lubasid eeldada, et nii ERM kui EMTA saal saavad aastaks 2023 Kulka poolt makstud. Täna näeme hasartmängumaksu laekumises langust pea 13% ja ootame ärevusega, mida sügis toob.
On olnud kosta ka hääli, et Kulka ei peaks üldse tegelema betooni rahastamisega. Leian siiski, et sümbolobjektid ja Kulka käivad hästi kokku ja sellist rahastamise mudelit peaks kindlasti jätkama mitmel põhjusel. Esiteks juba seepärast, et ei tasuks muuta mudelit, mis hästi toimib. Kuigi nii KUMU kui ERMi ehituse eel oli diskussiooni ka sellest, et Eesti on liiga väike nii suurte asutuste pidamiseks, siis täna tunduvad mõlemad muuseumid siiski edulugudena. EMTA saali vajadust muusikute ja näitekunsti valdkonna tippude koolitamisel pole tarvis põhjendadagi.
Hea on ka see, et Kulkas otsustab objektide üle nõukogu, kus on 8 kunstide ja kultuuri valdkonna ning ka majanduse tipp-eksperti. Otsused on heades kätes.
Kulka kaudu rahastamine võimaldab ka ühiskondliku arutelu pidamist. Lihtsalt riigieelarvesse planeeritud ehitiste osas üldsus niimoodi kaasa rääkida ei saaks. Kaasava eelarve traditsioon alles juurdub. Täna on aga sümbolobjektide ettepanekute esitamine avalik. Kõik võivad Riigikogu kultuurikomisjonile ettepanekuid teha. Loodan, et 31. augustil selgub, et neid kultuuriehitisi, mida Eesti veel vajab, on väga palju. Ka siis, kui Kulka kõigi nende ehitamist rahastada ei suuda, on ikkagi hea kui on nimekiri kultuuriobjektidest, mille rajamist Eestis loodetakse, soovitakse, oodatakse.