Kertu Saks: kultuurkapital satub üha enam püsikulusid rahastama

Kultuurkapitali arengukava põhiprintsiip on paradoksaalsel kombel hoida asjad nii, kuis on, ütleb asutuse juhataja Kertu Saks enne 100. rahajaotust. Ent seda selleks, et iga poliitilise võimu ajal säiliks kultuuri toetamine aktsiiside ning hasartmängumaksu rahast.

Koroonaga seotud piirangute ja kärbete ajal olen täheldanud kaht vastandlikku mõtteviisi. Ühe järgi on kultuur justkui luksus, mis ei peaks praegu prioriteet olema. Teise järgi on kultuur just peamine lohutus ja leevendus. Eeldan juba teie töö pärast, et esindate pigem teist mõtteviisi. Mis on teile kultuurivaldkondadest suurimat leevendust pakkunud?

Eks ikka kõik, kinokunst, näitekunst, kirjandus... Aga eestlased on eelkõige ikkagi teatrirahvas ja teatris käimine on peaaegu rituaalne tegevus. Näeme seda ka praegu. Saalid on koroonast hoolimata puupüsti täis ja see ongi tõeline leevendus, kui sul on vabadus minna teatrisse. Viimati meeldis mulle väga Tallinna Linnateatri lavastus „Nad tulid keskööl”. See on väga raske lugu sellest, kuidas õigustatakse äärmusrahvuslikku natsionalistlikku maailmavaadet ja kuidas sellest on psühholoogiliselt väga väike samm selleni, mis enne II maailmasõda Saksamaal juhtus. See kõnetab praegu väga tugevalt. Ja Kalju Orro teeb suurepärase rolli!

Homme, 20. novembril on kultuurkapitali 100. jaotus alates selle taasloomisest 1994. aastal. Aastate jooksul on jaotatud umbes 500 miljonit eurot. Kui palju on jaotuste proportsioonid ajas muutunud?

Maadleme siin pidevalt sellega, et instrumendina on kultuurkapital loodud toetama eelkõige projektipõhiselt kas vabakutselisi või suurepäraseid üksikideid nii kunstide kui ka spordi valdkonnas. Ent üha enam satub kultuurkapital olema see, kes peaks justkui kandma institutsioonide püsikulusid. On nendeks siis iga-aastaste suurte festivalide, muuseumide või loomeliitude kulud. Kulka eksperdid on oma otsustes küll sõltumatud, aga nad ei saa selliseid toetusi ka andmata jätta. Paljude selliste püsikulude toetamine riigieelarvest on alles debati teema ja kui kulka ei võtaks praegu neid ülesandeid enda kanda, tekiksid kultuuriväljal toimetamises suured augud, mis jääkski rahastuseta. Sellist riski ei taha eksperdid võtta. Kulka on sattunud rahastama ka haridust. Loomeharidus on ühtpidi teema, mis võiks olla teise ministeeriumi alas, ent kui näiteks Eesti muusika- ja teatriakadeemias või Eesti kunstiakadeemias tehakse magistri- või doktoritööna mõni suur teos, siis ongi keeruline küsimus, kust lõpeb haridus ja kust algab looming. Sellised debatid on olnud pärast taasiseseisvumist pidevalt üleval, aga need pole lõpuni selgeks räägitud. Nii kipub kulka olema see, kes võtab mingisuguseid olulisi asju rahastada, sest keegi teine seda ju ei tee.

Kas see on üks teema, millele järgmises koos kultuuriministeeriumiga koostatavas arengukavas tähelepanu pöörata?

Meie praegune arengukava saab sel aastal läbi. Oleme tõesti plaaninud uut kava ministeeriumiga koos teha just eespool öeldut silmas pidades. Mõnd inimest võib ehk häirida mõte, et koos ministeeriumiga neid teemasid arutame, sest kulka peab olema poliitilisest survest sõltumatu. Seda ta ka on, ent sellist tööd on mõistlik teha koos. Kui vaadata kulka arengukavasid aegu tahapoole, on eripärane see, et ühe põhilise printsiibina on kirjas, et süsteem tuleb hoida nii, kui on. Tuleb hoida, et kultuurkapitali seadus, mille alusel me saame märkimisväärsete summadega - kuni 30 miljonit aastas - kultuuri ja sporti rahastada, nii jääks. Et keegi ei arvaks, et tubaka- ja alkoholiaktsiisid ning hasartmängumaksutulud tuleks mujale suunata. Meil ei suudeta paljudes asjades kokku leppida, ent see ühiskondlik kokkulepe on, et jah, rahastame kultuuri piltlikult öeldes pahede kaudu ja anname nii riigile väärtust tagasi. See kokkulepe peab säilima ükskõik millise poliitilise võimu ajal.
Teine peamine suund on tõepoolest see, et jagada kultuuriministeeriumiga paremini ära, kes mida rahastab. Kulka ei saa jätta praegu PÖFF-i või Jazzkaart (püsi)toetamata, aga nagu öeldud: kulka kui instrumendi loogikasse sellised püsitoetused ei sobi. Üha enam kostab ka valdkondlikest sihtkapitalidest hääli, et püsitoetused soovitakse anda riigi kanda. Nii saaks rohkem toetada kasvõi vabakutseliste kunsti.
Igal aastal tõstatuvad korraks küsimused, kas ikka on kultuurile nii palju raha vaja või kas võiks hoopiski kulka sihtkapitalide ringi laiendada. Kultuuriinimestel on olnud kogu aeg hirm, et kui muudatusteks peaks kulka seadus lahti tehtama, küll siis on ka keegi, kes tahab seda raha mujale suunata. Nii et kui räägime kulka puhul status quo'st kui arenguprintsiibist, siis see ongi see. Praegust kultuuri rahastamise süsteemi tuleb hoida.

■ Korduma kippuv teema on olnud ajakirjanduse sihtkapitali loomine. Kui see loodaks, mida sellest toetataks?

Ajakirjanduse sihtkapital oli olemas 1925. aastal loodud esimese kulka ajal. Taasloomise ajal seda enam ei liidetud. On olnud soov, et saaks rahastada selliseid tegevusi nagu kulka kunstide valdkondadest. Et oleksid stipendiumid selleks, et ajakirjanikel oleks aega teemadesse süveneda. Et oleksid preemiad, koostööprojektide võimalused. Ent peamised argumendid loomise vastu on olnud selles, et kulka on loodud loomingu toetamiseks. Julgemad on küsinud: kas ajakirjandus on looming? Seda pole lõpuni selgeks vaieldud. Teine suur põhjus, miks ükski kultuuriminister ei ole ilmselt tahtnud ajakirjanduse sihtkapitali loomisega lõpuni minna, on selles, et raha selle loomise jaoks ei ole juurde lubatud. Seega tuleks kunstide valdkonnalt midagi ära võtta ja seda Pandora laegast ei ole keegi tahtnud lõpuni avada.

■ Kulka püsikulude hulka kuulub ühisnimetajana ka betoon. Kaks suurt projekti - ERM ja EMTA saal - peaksid saama lähima paari-kolme aasta jooksul makstud. Kas rahastuse proportsioonid jäävad edaspidi samaks?

Raha, mis kulkale selleks laekub, jääb praeguse teadmisega samaks. Peab täpsustama, et kuigi vahel on arvatud, et kultuuriehitiste rajamise raha - aastas keskmiselt kaheksa miljoni euro jagu - tuleb kunstide valdkondade arvelt, siis nii see ei ole. Kui see ülesanne 2002. aastal kulkale anti, loodi selleks ka eraldi rahakott, mis ei mõjutanud kunstide rahastamist siis ja ei mõjuta ka nüüd. Kulka kaudu kultuuriobjektide rahastamise jätkamise peamine argument on kindlus ja stabiilsus. See on jällegi üks osa ühiskondlikust kokkuleppest. Esimese kolme ehitise, Kumu, ERM-i ja EMTA saali puhul leppisid poliitilised jõud kokku, et neid asju on vaja teha ja et seda saab teha kulka kaudu. Kui selline kokkulepe on sündinud, on ka kindlus, et asjad saavad tehtud.
Nüüd valmib uus nimekiri. Objekte, mida kultuurikomisjonis esitleti, oli 27. Nüüd taandatakse need ligikaudu kümnele projektile ja hakatakse nendega sisulisemalt tööle. Eeldan, et kultuurikomisjon riigikogus tahab täpsemalt teada, mis on nende projektide finantseerimisskeemid. Selge on, et suurte objektide kiireks rajamiseks üksnes kulka kaheksast miljonist aastas ei piisa. Sellisel juhul läheks ehitamine liiga pikale. Ilmselt peab kusagilt neile objektidele raha juurde leidma. Usun, et oluline kriteerium on ka see, et need asutused hiljem ka ülalpidamiskuludega hakkama saaksid.

Kultuuri rahastus tuleb riigis sageli eri kohtadest. Kulka on sel teemal võtnud eest vedada laiema analüüsi. Kaugel projekt on?

Jõudsime analüüsi vajalikkuse mõtteni just seetõttu, et avastasime, et riigil ei ole praegu makrovaadet, kui palju ja millistesse tegevustesse kultuuris täpselt raha läheb. Iga rahastaja tunneb oma rahastamise andmeid, ent praegu ei ole võimalik koondpilti kokku panna. Näiteks on sihtkapitalide rahastusprotsendid kulka üldisest rahakotist erinevad. Need kehtivad suures osas 1996. aastast, aga miks just sellistes proportsioonides, seda enam keegi ei mäleta. Kuidas analüüsida seda, kui palju mingi valdkond peaks raha saama? Püüdsime seda alustada ja võtsime Praxise partneriks, et teada saada, palju raha läheb koostöös riigiga kokku meie valdkondadesse ja tegevustesse. Aga ei saanud täpselt teada, sest rahastajad hoiavad andmeid eri moel ja ka nimetavad neid erinevalt. Kui meil on helikunst ja näitekunst, siis ministeerium ütleb muusika ja teater. Kui meil on rahvakultuuri all ka muuseumid ja arhiivid, siis ministeeriumil muuseumide valdkonna all. Kogu semantika tuleks kindlaks määrata ja ühtlustada ning viimaks leida e-Eestile kohased võimalused, et kõik saaksid toetuse mahtusid võrrelda. Kui see kõik on tehtud, on lihtsam pöörduda ka erasektori poole ja öelda, et tulge siin või siin appi.

Kulkale annetajad peavad maksma tulumaksu.

See on jällegi üks mitu korda tõstatatud murekoht. Kultuurkapital on saanud suuri eraannetusi tõlkeprogrammide jaoks. Me räägime siin sadadest tuhandetest eurodest. Kuna kulka ei ole sihtasutus ega MTÜ, vaid nagu avalik-õiguslikul ülikoolil, ERR-il, Estonial ja rahvusraamatukogul, on meil oma seadus, ei saa me taotleda rahandusministeeriumist annetustele tulumaksuvabastust. See tähendab, et kui keegi annetab meile suure summa, et näiteks eesti kirjandust tõlgitaks inglise keelde, peab ta 20% selle pealt riigile maksma. Kulkale erisuse tegemist on taotletud juba kolme eri valitsuse ajal, aga see jõuab lõpuks jälle sinna, et miks siis just kulkale ja mitte kõigile sarnastele asutustele. Meie argument on olnud, et kulka on eripärane, sest me ei saa eraannetusi mitte enda tegutsemiseks, vaid jagame need toetustena välja. Ent eraraha oleks kulkale väga vaja ajal, kui on väga suured aktsiisi- ja maksukõikumised ning ebakindlad olud, näiteks nüüd koroonaajal.

Kuidas on koroona mõjutanud välja jagatava 100. jaotuse summasid?

Oleme viimasel kolmel kuul olnud üllatunud, kuidas on laekumised suurenema hakanud. Võrreldes rahandusministeeriumi viimaste prognoosidega oleme suisa plussis. Hasartmängumaksu laekumisega olime suvel 17% miinuses ja see tegi väga murelikuks, sest sellega on seotud ka kulka ehitiste rahakott. Juulist hakkasid ka nende maksude laekumised plahvatuslikult suurenema. On see siis loto või kasiinod... Kõigile taotlejatele kinnituseks: võite julgelt taotleda. Taotlusi on praegu pigem vähem.

Milliste meetmetega saab kulka praeguses olukorras vabakutselistele abiks olla?

Kulka andis eriolukorra ajal eristipendiumi kõigis valdkondades jääkidest, mis olid voorude vahel sihtkapitalide ja maakondlike eksperdigruppide rahakottides. Võrreldes ministeeriumi meetmega oli tegemist küll palju väiksemate summadega. Praegu tundub, et koroonaolukord lihtsamaks ei lähe, pigem keerulisemaks. Nõukogu on arutanud, et kulka on valmis voorude vahel selliseid eristipendiume andma, kui jälle peaks eriolukord kehtestatama. Aga ei pea ootama eristipendiume. Kulka on selles mõttes tore instrument, et taotlusvoore on neli korda aastas ja areaal, milleks toetuseid taotleda saab, on väga lai. Tasub üle lugeda sihtkapitalide, maakondlike eksperdigruppide või tõlkeprogrammide rahastamise korrad - need on üleval www.kulka.ee -, leida sealt võimalused ja toetust taotleda. Veel jõuab, taotlustähtaeg on 20. november.

Allikas: Eesti Päevaleht. 18. november 2020 , autor Keiu Virro

Foto autor Rauno Volmar