Lääne-Virumaa Kultuuripärl Teet Suur: minu elu on enne kuuske ja pärast kuuske

Kas nüüd, kui sul on palju vaba aega, hakkad rohkem näitustega tegelema?

Jah, Rakvere galeriis on juba aeg kinni pandud. Suvisel ajal küll, mil külastatavus on väiksem, aga see jälle sunnib midagi tegema. Rakveres on ruumid ja võimalused, kus midagi teha, hästi viletsad ja kehvad. Paljusid asju ei saa üldse näidata, ka väärtuslikke asju ei saa turvalisusnõuete tõttu eksponeerida.

Leian, et kunsti eksponeerimiseks peab olema spetsiaalne koht. Sama asi on ka raamatukogudega – need on erilised kohad – võiks ju panna lugemisnurgad igale poole, kuid see on hoopis teine asi! Ka kunst ei ole ainult naelaga seinale kinnitatud pilt.

Kas sinu arvates  peab kunst kohaga suhestuma?

Jah. Mulle meeldib kindla koha jaoks tehtud kunst, kus on selle jaoks ideaaltingimused – valge ruum ja head valgustusvõimalused. Kindla kohaga seotud ja läbi mõeldud lähenemine töödele ja näitusele tõstab ka teose väärtust. 

Olen teinud näitusi spetsiaalselt Soome jaoks. Soome linn Lapua on Rakvere sõpruslinn ja sealsed inimesed nägid siin mu töid, neile meeldis ja tahtsid minu näitust endale ka. Kuna nende galerii on kaasaegne, 400 m2 suur ja 4 m kõrge ruum ja üksi on seda raske täita, siis tegin näituse klaasikunstnik Riho Hütiga kahe peale. Osad tööd osteti ära, mõned jäid aga sinna. Kuna need olid hästi suured ja neid polnud mõtet tagasi tarida, siis pandi need koolimajadesse üles. 

Mõned aastad hiljem tegin ühe näituse ka üksi. See oli minu juubelikingitus Soomele. 

Sinu puhul ei saa üle ega ümber kuuskedest. Kas sa oleks iialgi arvanud, et midagi sellist hakkab juhtuma?

See kuuskede saaga on tegelikult hästi kihvt olnud. Kui mõtlen ennast aega 4-5 aastat tagasi, enne kui siia linnavalitsusse tulin ja kõik oli veel ees, siis minu elu ongi enne kuuske ja pärast kuuske.

Arvasin, et olen juba ühtteist korda saatnud ja mõned asjad on ka hästi õnnestunud, aga kuused oli veel samm edasi. Hetkel ma ei tea, mida edasi teen ja mis veel tulemas on, aga usun, et loomingulises plaanis on veel midagi ägedat tulemas.

Ei taha ennast üle tähtsustada, aga võtan selle asja niimoodi kokku, et kui kunagi kirjutatakse Rakvere ajalugu, siis kuuskedest mööda minna ei saa. Need kuused on teinud ajalugu ja see on väga lahe!

Valimiste ajal tõusis kuusk Rakveres poliitiliseks teemaks. Tore oli näha, kui palju tuli sulle ja kuuskedele toetust üle Eesti.

Jah, seda küll. Asi läheb ikkagi paljudele korda ja siis oli põhjust pooldajatel ja ka oma ala tunnustatud tegijatel sõna võtta. Tihti kostavad vastaste hääled sellepärast üle teiste, et nad teevad kõva kisa, kuid õnneks neid ei ole palju.

See on hämmastav, kuidas ühte linna saab turundada läbi kuuse ja mida see ühe linna kohta ütleb. Kui palju sa ise oled jälginud, kuhu su kuusk on jõudnud?

Tänapäeval info levib internetis tohutu kiirusega ja teeb kohe mitu ringi maakerale peale ning huvitav on vaadata, mis vaatenurgast kuuseteemat käsitletakse. Mingi aja tagant guugeldan küll ja panen otsingusse inglise keeles Rakvere jõulupuu ja vaatan, kus ta siis on. Näiteks esimene kuusk jõudis algul USA-s hoopis ühte ökoloogiaajakirja, mis kirjutas keskkonnasõbralikest valikutest ning see kuusk oli sealses edetabelis esikohal.

Esimesed kaks kuuske olid meil taaskasutusmaterjalidest, aga kaks viimast samas ise taaskasutatavad – kuuske ei lõhuta ära, vaid pakitakse kokku ja selle kasutusaeg ei ole piiratud. Seda saab uuesti kasutada, võibolla mitte kohe, aga mõne aja pärast ehk keegi tunneb huvi. Näiteks meie aknapuu-kuusk rändas Soome, see oli seal üleval, siis võeti maha, pakiti kokku ja järgmisel aastal plaanitakse jälle teise kohta üles seada. Metsast toodud puud juba kaks korda üles ei pane.

Eelmisel aastal korraldasid Rakveres Eesti esimese LGBT filmide festivali Festheart. Räägi sellest lähemalt.  

See oli ka üks asi, mis palju elevust tekitas. Meie idee ja eesmärk oli algusest peale, et sellest tuleb iga-aastane üritus. Järgmise aasta kuupäevad on ka juba paigas ja Kinomaja kinni pandud: 5-7. oktoober. Meid on korraldustoimkonnas kolm, ja vedas, et meiega liitus pikaajalise filmiprogrammi kogemusega professionaal Tiina Terase, kes aitas filmide hankimisega. Tiimi kolmas liige on kogenud kultuurikorraldaja Keio Soomelt. 

Festival annab filmitegijatele võimaluse kokku saada ja ka kohtuda režissööri ja näitlejatega. Meie festivali külastas filmi „Daddy/Issi“ režissöör ja peaosatäitja Gerald McCullouch USA-st. Samuti oli lisaprogramm, kus toimusid arutelud. Kõik see andis festivalile lisaväärtust ja muutis selle mitmekülgsemaks.

Esimese korra kohta õnnestus festival väga hästi, saime teha kõik, mis me tahtsime. Ainult publikut oleks võinud rohkem olla. Eks oma osa oli ka negatiivsel poleemikal enne festivali. Inimesed kartsid, et kui nad tulevad, siis neid eksponeeritakse kuskil fotol. Paljud ütlesid, et nad ei tahtnud mingisse konflikti sattuda. Nüüd näha, et need hirmud oli alusetud ja kokkuvõttes midagi hullu ei juhtunud. 

Mis sa arvad, kust festivali vaatajad tulid? Ega ometi kõik Rakverest ja maakonnast?

Tallinnast, Tartust, üle Eesti. Samas, paljud ei tulnud kohale. Potentsiaali siiski on. Festival oli ka Eesti mõistes üsna uudne, varem on LGBT teemasid käitletud kõrvalprogrammina, kuid otse välja öelduna pole tehtud. Eriti väikelinnas nagu Rakvere. Mõneti oli siin lihtsam korraldada, tunneme kohalikke olusid ja saime kasutada paljusid vabatahtlikke ning võibolla oleksime suuremas kohas ära lahustunud.

Meid toetasid muu hulgas ka erinevad saatkonnad – USA, Taani, Rootsi, Soome. Festival tähistas ka Soome 100 juubelit ning „Tom of Finlandi“ esilinastus oli just meil.

Järgmise aasta festivali korraldus juba käib ja mõte, keda tuntud väliskülalistest kutsuda, on juba olemas. Meie eesmärk on saada regiooni suurimaks festivaliks. Seekordne õnnestumine andis palju indu ja enesekindlust.

Küsin nagu sportlaselt: kuidas tunne on pärast Kultuuripärli saamist?

Pigem segased tunded. Olen tihti vaadanud, et kui inimesed on mingi auhinna saanud, siis ollakse pigem tagasihoidlikud: „oh, mis nüüd mina“. Samas, kui vahel ongi põhjust uhkust tunda, siis võiks ju? Nüüdki mõtlesin, et kas tõesti mina ja kogu maakonna kultuuripärl? Keegi ei tee ju asju tunnustuse pärast, pigem ikka seda, mida oskavad ja suudavad. Ilmselt need asjad õnnestuvad inimestel hästi, millesse nad ise usuvad. Minu tööülesannetes ei ole kuskil kirjas, et ma pean erilisi asju tegema. Kuuse püstitamine on hoopis keskkonnaspetsialisti asi, võiks ju tuua selle lihtsalt metsast ja kraanaga püsti panna. 

Raikoga (Raiko Kaasik Rakvere Ametikoolist) oleme teine kord öö läbi kooli tolmuses töökojas detaile valmistanud, kuid alati olen tundnud, et lõpptulemus on seda pingutust ja unetuid öid väärt. Enda jaoks on nii põnev, et tahad teha.

Kui viimasel aastal olukord päris hulluks läks ja isegi Rakvere koalitsioonilepingusse kirjutati, et toome tavalise kuuse tagasi ja installatsioonile leitakse mõni teine koht ehk lükkame selle kuhugi nurga taha, siis see kõlas küll nii, et Rakverele pole see tähtis. Arutasime Raikoga pikalt, kas hakkame seda üldse tegema. Õhin oli läinud. Tulevane linnapea kutsus meid seepeale kokku ja veenis meid ikka tegema. Muidu oleks uus linnavalitsus alustanud sellise ämbriga, et terve Eesti oleks hakanud kihama. Tegime siis ikka. Ja kogu ettevalmistusaja teadsin, et see jääb viimaseks. Järgmine kord läheks see juba tükitööks.

Oleks sul ideid järgmisteks aastateks ka?

Ikka on. Kuigi iga kord, kui hakkasime joonestama, muutus idee kogu aeg, nii et sellist lõplikku lahendust ja kellelegi joonist kätte anda, et tehke selle järgi, polegi. See on alati kujunenud jooksvalt. Kuu aega pidevat intensiivset tööd. Me oleme Raikoga väga hea tiim, temalt on tehniline pool, minult loovidee ja esteetiline pool. Asi peab kriitikat kannatama ka nende poolt, kes on kunsti õppinud.

Kas sa pead end julgeks inimeseks?

Ei pea, aga on tulnud nii välja. Vahel imestan, et kas mina olen tõesti kõige julgem. Vist siis olen. Olin koolis maalaps, käisin seina ääri mööda, vältisin tähelepanu ja hoidsin varju. Aga olen pannud tähele, et elus on niimoodi, et juhtuvad need asjad, mida oled vältinud. Kui ei ole tahtnud esineda, siis ühel hetkel pead. Pean pidevalt andma intervjuusid – raadiole, lehtedele, telele. Kõik juhtub nii, nagu pole oodanud.

Oled seotud Rakverega ja Lääne-Virumaaga, pärit Tamsalu kandist. Kõik, mis sa teed, on vastuvoolu ujumine väikeses linnas. Kas sa pole mõelnud näiteks Tallinnasse kolida, suures linnas ehk sujuksid asjad natuke kergemalt ja õhkkond tolerantsem?

Lihtsalt praegu on nii läinud, et ma pole seda isegi kaalunud. Ma lihtsalt olen siin. Kui välja vean, siis miks mitte. Siin on mu kodu ja tööd. Samas öeldakse ju, et tuleb leida piisavalt väike koht, kus olla suur!