Kultuurkapitali ajalugu

Kultuuri riikliku toetamise üle hakati aktiivsemalt arutlema 1919. aastast, mil toimus Eesti Kirjanike I kongress. Eesti kirjanikud nõudsid riigilt toetust tingimustega, toetuse/ palgasaajal ei oleks riigi suhtes seetõttu kohustusi.

Kultuurkapitali arengus võib eristada 4 etappi:

1919 - 1925

Loometegelaste riiklik toetamine oli veel riiklikult reguleerimata ja Kultuurkapital kui organisatsioon loomata. Loomeinimesed otsisid äraelamiseks pigem ulualust võõrsil. Toetusi maksti juhuslikult ja Haridusministeeriumi vahendusel. Kirjanikele oli kirjanduslikeks auhindadeks raha maksnud Eesti Kirjanduse Selts. Kunsti ja kultuuripoliitika küsimustega tegeles Haridusministeeriumi kunsti- ja muinsuskaitse osakond, mis oli jagatud kirjanduse, kujutava kunsti, helikunsti ja lavakunsti toimkondadesse ning muinsusvalitsusse. Aktiivne kirjanike kutsehuvide väljendaja oli Fr. Tuglas, keda peetakse Kultuurkapitali loomise idee autoriks.

Kirjanike kongressi tulemusel koostati Asutavale Kogule kirjanike, kunstnike ja teadlaste toetamisseaduse eelnõu. Selle seaduse järgi saanuks loovisikud kahte liiki toetusi: stipendiume ja pajukit. Toetusstipendiumi pidi antama neile isikutele, kes ei ole mingis kindlas ametis. Pajuk määrati vanaduse või kestva haiguse puhul.

8. oktoobril 1921. aastal toimunud kirjanike III kongressil nõuti juba konkreetsemalt kultuurifondi asutamist. Ühtlasi koostati Kultuurkapitali esialgne seadus, mis oli oma olemuselt veel üldsõnaline ja koosnes 5 punktist.

Selle seaduse alusel jõustus ka majandusministri määrus “Isiklikuks tarvitamiseks müüdava piirituse ja viina kohta”, millega omavalitsused võtsid iga pooletoobi piirituse ja viina müümiseks antud loalt 2,5% Kultuurkapitali heaks.

Kultuurkapitali asutamiseni jagas toetusi haridusministeeriumi kunstiosakond

1925 - 1934 

5. veebruaril 1925 võeti riigikogu poolt vastu Eesti Kultuurkapitali seadus. Esimesed sihtkapitalide koosolekud peeti aprillis ja mais. Kultuurkapitali nõukogu pidas esimese koosoleku 3.juunil 1926 haridusminister H. B. Rahamäe juhatusel. Stipendiumijaotused toimusid kaks korda aastas: 1. aprillil ja 1. oktoobril.
Pikaajalisi vaidlusi tekitasid rahajagamise põhimõtted. 1926. aastal üritati haridusministeeriumi survel ja uue nõukogu kodukorraga  määrata rahajaotust vastavalt loomeinimese saavutustele. 1927. aastal vaieldi rahade jagunemise üle erinevate sihtkapitalide vahel, nõukogu töökorra üle ja toetuste määramise otstarbekuse üle. Kultuurkapitali nõukokku hakkasid kuuluma riigikogu liikmed, enamasti ministrid. Sellele eelnes arutlus võimaliku põllumajanduse sihtkapitali, isegi metsa- ja seakultuuri sihtkapital loomisest. Ettepanekud jäid siiski rahuldamata, kuid kompromissiks kuulus Kultuurkapitali nõukokku mõnda aega põllumajandusminister.
 1.novembril 1927 võeti vastu uus Kultuurkapitali seadus, mille järgi 50%  jaotatavatest rahadest läks valitsuse käsutusse. Nõukogus moodustati 2 alalist komisjoni: kultuuripoliitiline komisjon ja eelarve komisjon.

1934 - 1941

1934. aastal saab K. Pätsi eestvõttel oluliseks riikliku ja rahvusliku mõtteviisi süvendamine. Selleks puhuks luuakse Riiklik Propaganda Talitus. 1930ndatel süveneb riigi kontrolliv- korraldav joon Kultuurkapitali tegemistes. Tänu jõulisele riiklikule kultuuripoliitikale hääbub Kultuurkapitali nõukogu kultuurikomisjoni tegevus. 1939. aastal läheb 50% valitsuse toetustefond presidendi otsustuspädevusse. Põhimõtteliselt kulutas president Päts Kultuurkapitali summasid heatahtliku diktaatori moel, jagades rahasid neile küsijaile, kes talle meelepärased.
30ndate lõpul kujunes Kultuurkapitali üheks prioriteediks toetada noori ja perspektiivikaid. Sel perioodil algatas Kultuurkapital ka ise loovinimesi toetavaid üritusi.
Kultuurkapitali tegevust üritati jätkata ka nõukogude võimu ajal, kuid edutult. Kultuurkapital likvideeriti ametlikult Rahvakomissaride Nõukogu määrusega 24. aprillist 1941. aastast.

1994 - ...

Kultuurkapital taastati taasiseseisvunud Eesti Vabariigis Eesti Kultuurkapitali seaduse vastuvõtmisega 01. juunist 1994.

Tänavu möödub 20 aastat Eesti Kultuurkapitali taasloomisest. Analoogselt esimese, 1925. aastal vastu võetud seadusega tuli ka uue seaduse vastuvõtmiseks läbida pikk ja keeruline tee. Eestis arutati kultuuri riikliku toetamise üle juba 1919. aastal ning siis koostati ka kirjanike, kunstnike ja teadlaste toetamisseaduse eelnõu. 1921. aastal töötati tollases haridusministeeriumis välja Eesti rahvusliku kultuurkapitali seaduse eelnõu ja sama aasta 8. juulil kehtestati valitsuse poolt seadus Kultuurkapitali asutamise kohta.

Kuid see seadus jäi riigikogule esitamata, sama seaduse alusel vastu võetud majandusministri  määrus jäi aga kehtima. Selle alusel hakati omavalitsuste poolt iga pooltoobi piirituse ja viina müümiseks antud loalt koguma 2,5% kultuurkapitali heaks. Seetõttu kogunes 1925. aastaks kapitali juba 600 000 krooni. 1922. aastal korraldas haridusministeerium Eesti rahvusliku kultuurkapitali seaduse eelnõu arutelu. Selle tulemusena liideti kultuurkapitali ja kirjanike, teadlaste ja kunstnikkude toetamise seaduse eelnõu. Kultuuritegelaste erilist protesti põhjustas spordi sissearvamine toetatavate alade hulka. Friedebert Tuglas võrdles tollase haridusministri Aleksander Veidermani  sellist sammu Hispaania kuninga Ferdinand VII omaga, kelle valitsemise ajal loodi ülikoolis härjavõitluse õppetool. Haridusministeerium jõudis eelnõu lõpliku koostamiseni alles 1923. aasta sügisel ning see esitati 1924. aastal riigikogule. Seaduse arutamisel lisati kirjanduse, helikunsti, kujutava kunsti, näitekunsti ja kehakultuuri omadele ka ajakirjanduse sihtkapital. Eesti kultuurkapitali seadus võeti riigikogus vastu 5. veebruaril 1925. aastal Uuesti võeti kultuurkapitali seadus riigikogus vastu 1. juunil 1994. aastal. Sellelegi eelnes pikk eellugu.     

Kontseptsioonide aeg

1988. aasta alul hakkas kõlama hääli, et on vaja kultuurikontseptsiooni. Rahulolematus ja teatav peataolek ilmnes nii kultuuritöötajate kui ka juhtide seas. Ühiskonnas toimunud muutused eeldasid muutusi ka senises kultuuri juhtimises. Tegelikke otsuseid oli senini langetatud partei keskkomitees  ning Moskvas. Ministeeriumi juhtkond oli oma põhiülesandeks lugenud puhverdamist, ühelt poolt nagu lastes tegelikul elul kulgeda oma rada, teiselt poolt üritades pehmendada mõningaid ülalt (Moskvast, keskkomiteest) tulnud otsuseid. Tollane kultuuriminister Johannes Lott on ühe ereda näitena toonud fakti, et Eestis suudeti ära hoida üleliiduline kampaania selleks, et viia kultuur lauta. 1988. aasta alguses oldi olukorras, kus ministeeriumi juhtkonna otsustusõigus oli suurem, kuid sellega kaasnes ka suurem peataolek.

Eriti selgelt ilmnes see ministeeriumi poolt  laiendatud kolleegiumile esitatud aruandes, kus märgiti lootuste kohta loomeliitude pleenumi suhtes järgmist: „Oleme kindlas usus, et sellel kokkusaamisel selginevad uus kultuuripoliitika ja kultuuri juhtimise, ehk isegi kultuurikontseptsiooni piirjooned, leitakse lähemad ja kaugemad eesmärgid, määratletakse piirjooned.” (KM arhiiv, l.42). Kuid valupunktid olid mujal. Kontseptsioonidest ja kultuuri juhtimise detsentraliseerimisest oli vähe juttu.

1988. aasta 26. aprillil ilmus ajalehes Edasi Mait Rauna ja Jüri Uljase „Ettepanek kultuuri täiuslikumaks juhtimiseks”, kus  nähti kogu kultuuri finantseerimist ainuüksi kultuurkapitali kesksena. Artikkel seisis toimetuses mitu kuud, seetõttu jõudsid autorid oma ettepanekud esitada ka kultuurinõukogule ja ettepanek lülitati juba enne ilmumist ajalehes ka loomeliitude pleenumi kavva. 1989. aastal töötati majandusministeeriumis välja fondide põhikirjade projektid, nende seas ka kultuurkapitali oma. Projekti üheks eestvedajaks oli Ilmar Moss, kelle osalusel kirjutati mitmeid põhikirju. Nendest käivitusid näiteks Eesti Teadusfond ja Eesti Sotsiaalfond. Projektid esitati valitsusele, kuid tollased kultuurijuhid seda ideed omaks ei võtnud, väites, et nii aetakse kultuuritegelased omavahel kapitaalselt tülli. Sealjuures võib kultuurkapitali põhikirjast leida mitmeid viiteid Rauna ja Uljase poolt välja pakutule. Näiteks on siin kahe sihtkapitali asemel kolm: kaunite kunstide, rahvakultuuri ja kultuuripärandi sihtkapital. Ka ilmneb siin vaidlus selle üle, kas kultuurkapitali kõrvale on vaja ka kultuuriministeeriumi või ei. Antud projekt pakkus lahendusena, et kogu kultuurkapitali haldamine pidi jääma ministeeriumi kanda. Samas nähti selles projektis kultuurkapitali pigem kultuuri finantseerimise tugisüsteemina. 

Vana seaduse alusel toiminud kultuurkapitali osakaal kultuuri finantseerimisel oli 20%. Majandusministeeriumis oldi võrdlemisi kindlad selle projekti jõustumises. Näiteks soovitati Eesti Disainerite Liidu asutaval kogul (7. juuli 1989) leida teid osasaamiseks kultuurkapitalist. Vajadus kultuurile lisaraha leidmise järele oli suur. 1990. aastal ametisse asunud valitsuse kultuuriminister Lepo Sumera tõdes samuti kultuuri toetavate fondide vajadust: „Praegune kitsikus just ei soodusta niisuguste fondide loomist, aga koputan kõigi majandusjuhtide südametunnistusele – muidu meie  kultuur kängub endiselt” (Reede, 27. IV 1990, nr. 17).     

Dramaatiline aeg

1990. aastate algus oli kultuurile rahaliselt väga dramaatiline aeg. Mitmed kultuuritegelased rõhutasid vajadust uue loomeliitude pleenumi kokkukutsumise järele. Tajuti tugevnenud tehnokraatlikku  survet, mille eesmärgiks oli teha kõigepealt korda majandus, siis alles pidi järg jõudma kultuurini. Selle üheks tunnistuseks oli ka 1990. aasta detsembris EV ülemnõukogu saadikutele saadetud palve „asuda kõigi nende käes olevate võimalustega eesti kultuuri kaitsele” (Reede, 21. XII 1990, nr 51, lk 2). Muuhulgas taotleti eelarveliste kulutuste suurendamist kultuurile sedavõrd, et oleksid tagatud olemasolevate kultuuriasutuste säilimine ja tegutsemisvõimalused. Alla olid kirjutanud 14 organisatsiooni esindajad, sealjuures üheksa teatrit. Oktoobris 1990 toimunud Eesti Teatriliidu konverentsil tegi  aga Tõnis Rätsep muuhulgas ettepaneku taastada Eesti Vabariigi kultuurkapitali seadus. Mõte kiideti konverentsil heaks ja pöörduti ühtlasi ka ülemnõukogu poole.

Konkreetselt tegeldi kultuurkapitali ideega Eesti Komitees, kus kutsuti selleks kokku vastav toimkond. 1991. aastal mängis Sirbi toimetus olulist rolli kultuuripoliitikaalase diskussiooni arendamisel. Avaldati arutlusi ja arvamusi kultuuripoliitika kohta („Sirp küsib“), räägiti rahast ja kultuurist, tutvustati kultuuri finantseerimist mitmetel maadel. Algust tehti juba aasta esimeses numbris, mil esilehel avaldati  Eesti Kultuurkapitali seadus. Teises numbris ilmus ülevaade toimetuses toimunud arutelust kultuurkapitali teemal. Kultuurkapitali seaduse vajalikkuses oldi võrdlemisi üksmeelsed, küsimus oli vaid selles, millal seda rakendada. Näiteks ülemnõukogu teaduse ja kultuurikomisjoni esimees Jaak Jõerüüt arvas märtsis 1991, et kultuur vajab esmalt kultuuripäästeprogrammi, kultuurkapitali rakendamine aga võtab rohkem aega kui oodata võib. „Kultuurkapitali seadus oli oma asju ise kontrolliva ühiskonna seadus, see eeldab hoopis suuremat riiklikku, st poliitilist ja majanduslikku iseseisvust, kui on praegusel  Eestil.”

Ühelt poolt polnud veel toimivat riiki, teiselt poolt oli kultuuri finantseerimise korrastamise järele karjuv vajadus. 1991. aasta jaanuaris võeti vastu Eesti Komitee ja EV ülemnõukogu ühisotsus, millega moodustati kultuurkapitali taastamise nõukogu, mille ülesandeks jäi ka selle elluviimise juhtimine. Sama aasta detsembris ilmunud Küllo Arjakase artiklis aga tõdeb ta, et seaduse taasrakendamine on võimatu, kuna vanas seaduses on mitmeid aspekte, mis riigis veel lahendamata (põhiseadus, võõrvägede baasid jne). Samas olid välja arenenud mitmed uued kultuurivaldkonnad, mistõttu pidi sihtkapitale olema rohkem. Maksuorganisatsiooniliselt peeti seaduse rakendamist aga võimalikuks.

Huvitava mõtte pakkus välja Jüri Adams. Tema idee kohaselt tuleks ülemnõukogul või tulevasel riigikogul langetada (kultuuri)poliitiline otsus selle kohta, et privatiseerimisel antaks mingi kindel protsent kultuurkapitalile. Vastava summa suurusjärk võiks ulatuda 10% piiridesse. See võimaldaks tugevasti vähendada riigi sekkumist eri kultuurivaldkondade finantseerimisse ning nii peaks kultuur suutma end ise majandada. Edasi tuli pikk vaikus. Juulis 1993 ilmus teade („Seadusi on  raske teha”, Sirp 9. VII 1993, nr 27 lk 7) selle kohta, et kultuurkapitali seaduseelnõu on tegemisel ja et lähtealuseks ei võeta 1938. aasta varianti, mis sidus rahajagamise suuresti presidendivõimuga ja vähendas kultuuriinimeste otsustamisõigust. 1994. aasta aprillis saadeti seaduseelnõu riigikokku, kus see 1. juunil lõpuks vastu võeti. Ministri Paul-Eerik Rummo hinnangul oli seadus oodanud muu seadustiku tugevnemist, seadus oli aga riigikogus vastu võetud „tunduvalt soodsamal kujul, kui oli esialgne ideekavand” (Hommikuleht, 21. VI 1994, lk 17).       

Kokkuvõtteks

Kultuurkapitalile tuli pikk taastamisperiood kasuks. Seaduse vastuvõtmise ajaks olid mitmed arusaamad edasi arenenud, seetõttu tuli seadus esialgsest eelnõust parem. Näiteks vana seaduse alusel loeti laekumiste põhiallikaks alkoholi- ja tubakaaktsiis,  riigikogus lisati sellele aga ka loteriitulud. Samuti lubati kultuurkapitalil arendada oma majandustegevust. Erinevalt eelnevatest hirmudest ja vanast seadusest tulenevatest võimalustest leiti optimaalne lahendus ka võimu ja vaimu vastuolule. Kultuurkapitali nõukogu juhiks sai kultuuriminister, esindatud oli ka rahandusministeerium, ülejäänud olid aga sihtkapitalide esindajad. Kultuurkapital võitis ilmselt ka sihtkapitalides. Varasemates projektides oli nende arv palju väiksem. Kui vanas seaduses oli kuus sihtkapitali, siis 1994. aastal riigikogule esitatud variandis  oli neid üheksa. Vaidluste tulemusena kadusid ajakirjanduse ja kehakultuuri sihtkapital, vabaharidusest sai rahvakultuuri sihtkapital.

Esialgses eelnõus oli kirjas ka võimalus peale sihtkapitalide luua kultuuritegelaste pensionikassa, millele pidi minema kuni 10% kultuurkapitali tuludest. Eesti Kultuuritegelaste Pensionikassa oli valitsuse otsusega loodud 1935. aastal. Selle liikmeks võisid saada isikud, kes töötasid kultuuri alal elukutseliselt ja said sellest oma peasissetuleku. Pensionikassa pidi neile andma vanaduse ja loomevõime kaotamise korral sotsiaalse tagatise. Ilmselt oli see idee aga veel korralikult läbi  mõtlemata, seetõttu jäi punkt ka seadusest välja. Üldiselt kulges aga seaduse vastuvõtmine sujuvalt ning uus seadus võeti 35 poolthäälega vastu juba teisel lugemisel. Kultuurkapitali ajakohasuse ja dünaamilisuse on taganud pidev muutumine. Näiteks ei olnud enne 1940. aastat Eestis teist sellist seadust, mida oleks nõnda palju kritiseeritud ja ka muudetud. Seaduses tehti muudatusi aastatel 1925, 1927, 1928, 1929, 1934, 1935 ja 1938. Muutumisvõimes ilmselt seisnebki selle seaduse tugevus.

Kasutatud materjalid:

Jüri Ujas "Eesti Kultuurkapital 1921-1941"

Jüri Uljas Sirp/Sotsiaalia/24.07.2009/Kultuurkapitali uus tulemine


   
2016. a IV vooru esitatud taotluste tulemused avalikustatakse  2017. aasta jaanuarikuus meie koduleheküljel ning ajalehes Sirp.

Meie missioon

Toetame kultuuri ning kultuuriehitiste rajamist ja renoveerimist rahaliste vahendite sihipärase kogumise ja sihtotstarbelise jagamise kaudu

Loe rohkem Kultuurkapitali kohta