Uudised

Theodor W. Adorno (1903–1969) oli Saksa filosoof, sotsioloog ja muusikateadlane. Tema filosoofia läteteks peetakse saksa idealismi (Kant ja eriti Hegel), marksismi ning psühhoanalüüsi teooriat. Adornot huvitavad eeskätt regressiivsed sotsiaal-antropoloogilised nähtused, see, kuidas ehe inimtunnetus asendub stereotüüpide ja klišeedega, millest omakorda johtub meid ümbritseva elu standardiseerumine. Adornot on peetud 20. sajandi suurimaks hegeliaaniks ning leitud, et
ta püüdis taaselustada Hegeli dialektikat eesmärgiga lahendada kaasaja ühiskonna aktuaalseid probleeme. On samuti märgitud, et Adorno teisendas Hegeli dialektika omamoodi „negatiivseks dialektikaks”, mida iseloomustab sügav pessimism ning sünteesi puudumine. Nii tuleb Adorno teoses „Valgustuse dialektika” (1947;
koos Max Horkheimeriga) järeldusele, et Euroopa tsivilisatsiooni ajalugu alates valgustusajastust on olnud nurjunud tsivilisatsiooni ajalugu.

„Uue muusika filosoofias” keskendub Adorno kahe 20. sajandi süvamuusika suurkuju, Arnold Schönbergi ja Igor Stravinski loomingu võrdlemisele. Muusikaajalukku on Schönberg jäädvustatud uue kompositsioonitehnika loojana, mida nimetatakse kaksteisttoontehnikaks ehk dodekafooniaks. Igor Stravinski nimi seostub 20. sajandi muusikas eelkõige ta loomingus aset leidnud põhjalike stilistiliste pööretega. Adorno jaoks on Schönbergi looming muusika loomuliku arengu tulemus. Stravinskit seevastu peab ta kommertslikuks heliloojaks, kes on huvitatud kuulsusest ning kes on selle nimel valmis ohverdama truuduse muusikaajaloo sisemisele loogikale.