Olite noorena suur spordifänn. Kas tippsportlaseks saamine on olnud kogu aeg eesmärk või olete pidanud ka muid karjääriplaane? Kes teist oleks võinud saada? 

Pigem olen alati teinud sporti kogu hingega ja isegi juba esimese treeneri Urmas Uhtjärve käe all treenides, kui minu tulemused olid kaugel tipust, oli meil selline trennigrupp, kes tegid väga kõvasti ja pühendunult trenni. Ülikoolis hakkasin õppima majandust sellepärast, et mul oleks lisaväljund spordi kõrvalt, aga ideena tundus see parem kui tegelikult on. Tunnen, et ka peale spordikarjääri jään kindlasti ka mingil määral spordiga seotuks.

Olete pärit Tõrvast. Kuidas see on teie karjääri mõjutanud? Kui kerge või raske on väiksest kohast tippu tõusta?                                               

Tõrvas üles kasvamine on kindlasti minu karjääri koha pealt väga oluline ja positiivne periood. Kui ma oleks noorena

suures linnas sportinud, siis võib olla oleksin sellesse suurde massi ära kadnunud. Kuna olen olnud väga hilise arenguga, siis oli ka väga õige otsus, et ma omal ajal Audentese spordigümnaasiumi ei läinud. Eks väiksel kohal on omad plussid ja miinused, kuid enda vaatenurgast vaadates on tehtud kindlasti õigel ajal õigeid otsuseid ja olen teinud õigeid liikumisi, et saada tippsportlase staatusele lähemale. Kindlasti ei oleks see olnud võimalik pere toetuseta, sest oma rahakoti peal täiskasvanuks saades sporti tehes oleks ma pidanud kindlasti hankima töökoha lisaks.  Kuna aga isa nägi minus potentsiaali, siis oli mul see privileeg, et sain käituda tippsportlasena juba siis, kui ma olin tippsportlase staatusest väga kaugel.

Kuidas Tõrva inimesed teile kaasa elavad ja kui oluline teie jaoks on kodukandi toetus?

Mul on super hea meel, et ma olen Tõrvast pärit. Kogukonna toetus on olnud läbi aastate väga suur ja seda näitas ka Berliini EM-i finaali vaatamine Tõrva keskväljakul. Peale võistlust nähes piltidelt seda rahvamassi, kes oli mind keskväljakule vaatama tulnud, tundsin väga head meelt, et olen Tõrva sportlane.

Olete öelnud, et saite innustust Andrus Värniku MM-kulla võidust 2005. aastal. Kas usute, et olete ise kedagi omakorda inspireerinud spordiga tõsisemalt tegelema?

Loodetavasti. Alati sügisel Tõrvas isa mälestusvõistlust korraldades on minu prioriteeediks lapsed, kes kõigepealt saavad hommikul ise võistelda ja loodetavasti saavad õhtul minust ja ka teistest sportlastest inspiratsiooni, et spordiga tegeleda. Kindlasti pole tippspordiga tegelemine kõige lihtsam, aga kogu emotsioon, mis sealt tagasi tuleb, on kindlasti kogu seda protsessi väärt.

Kirjeldage võistlusteks valmistumist, eelkõige vaimselt: kuidas suudate ennast välja lülitada ja keskenduda sooritusele?

Mind aitab kindlasti rutiin, mul on enne võistlusi oma rutiin olenevalt kellajast, mis kell võistlus algab. Rutiin loob sellise eelduse, et ma ei pea hakkama mõtlema, mida päevaga peale hakata. Kindlasti on mul omad söögid ja omad väiksed rituaalid enne võistlusi, mis annavad kehale märku, et nüüd tuleb natukene rohkem ennast kokku võtta kui trennis.

Berliini EM-il olite ainus sportlane, kes Eestile medali võitis ja hetkel olete Eesti parim kergejõustiklane. Arvestades Eesti väiksust ja seda, et iga medal on meie jaoks kulla väärtusega, siis kas see "tiitel" on teile raske koorem kanda? Kuidas suhtute teiega seotud ootustesse? 

Ma ei ole kunagi seda sellest vaatevinklist vaadanud. Kindlasti on väga suur au esindada Eestit ja alati riiki esindades anda endast kõik, aga kergejõustik on individuaalne sport ja seda pole võimalik teha niiviisi, et endale ise väga suuri ootusi ei paneks. Ma kindlasti sunnin ennast ja ootan endast alati rohkem kui teised, sellepärast võib olla polegi seda koormat ka nii raske kanda.

Millised on teie tulevikueesmärgid, unistused? Millal allub 90 meetri piir? 

Tuleviku eesmärk on olla edaspidigi stabiilsem kõrgemal tasemel ning näha milleks suuteline olen. 90 meetrit tuleb õigel ajal või natukene hiljem.

Teid on tunnustatud sellel aastal Valgamaa Kultuuripärli tiitliga. See pole küll EM-medal, kuid kui oluline see tiitel teie jaoks on?

Mul on väga suur au seda tiitlit omada, sest iga tiitli võitmine on eriline ja kinldasti on Kultuuripärl minu jaoks väga erilisel kohal.

Kas jõuate kõige kõrvalt ka kultuurisündmustel silma peal hoida ja milline oli teie viimane suurim elamus selles vallas? 

Ma püüan hoida ikka silma peal ja võimalusel ka ise osa võtta. Väga hea mulje jäi Luikede pere poolt korraldatud aiakontserdist sel sügisel, kus kohal olin. Väga eriline on just see, et see polnud esimene kord nende poolt midagi lahedat korraldada, vaid nad on seda teinud juba päris mitu aastat järjest. Tõrva linnale annab see kindlasti palju juurde ja teeb sellises väikses linnas elu veel huvitavamaks. Väga lahe ettevõtmine on ka Tõrva Dokfest, kuhu ma ise küll pole jõudnud, aga kajastusi lugedes ja pilte vaadates näen kui palju inimesi see kokku toob ja dokumentaalfilmid ka iga aastaga järjest populaarsemaks muutuvad.