Oled nüüdseks “Novembriga” käinud paljudel festivalidel üle maailma, kuidas vastuvõtt on olnud ja kas filmist on aru saadud?
Film on üllatavalt hästi võetud, ja mitte ainult kriitikute ja professionaalide, vaid ka nö tavavaataja poolt. See on osalt ka arusaadav, kuna tegemist on ju muinasjutuga. Teemad, nagu ahnus ja hinge müümine, on universaalsed. Sama on armastuse liiniga ja ka arhetüübid on äratuntavad. Oleme saanud palju tagasisidet, et osadele vaatajatele meeldis üks asi ja teine asi ei meeldinud, kuid kõik on enda jaoks midagi leidnud.
Ka Eestis saime oodatust soojema vastuvõtu. Kartsin publiku reaktsiooni, et mis ma Kiviräha "Rehepapiga" teinud olen. Ka must-valge film ka ei peletanud inimesi eriti eemale.
Kui hästi sa kriitikat talud?
Kellele ei meeldiks kiita saada! Kriitikat eriti hästi ei talu ja esimene nädal aega pärast esilinastust oli selline tunne, et tahaks kuskil peidus olla. Sõbrad hoiatasid mind kriitika eest ja olin valmis palju suuremaks materdamiseks. Kuid nii ei läinud. Samas ma ei ole hakanud arvustajatega vaidlema, pigem neelan kriitika alla.
Kui sa mõtled end tagasi algusesse, kas oskasid arvata, et see film nii edukaks osutub?
Ei, muidugi mitte. Seda me ei osanud ette näha ja õieti ei olegi vaatajanumbreid võimalik ette ennustada.
Kas sa arvad, et "November" on Eesti vastu suuremat huvi tekitanud?
Oleneb kelle. Need, kes filmi on näinud, teavad nüüd Eestist kindlasti rohkem, see on selge. Selline audiovisuaalne asi, et sa näed seda kohta ja neid inimesi aitab loomulikult maa tuntusele kaasa. Usun, et enamik meie teadmisi näiteks Austraaliast ja Aasiast põhineb ka filmidel.
Kas "Novembri" edu võiks teistele Eesti filmitegijatele ka teed sillutada?
Ma ei tea, mis või kus see tee on. Igaühel on ikka oma tee. Igaüks teeb oma asja, oma publikule, ise ajal. Muidugi, iga asi loob pinda. Näiteks Veiko Õunpuu Veneetsia-võit tõi Eesti filmi maailmakaardile. See ei tähenda, et Eestis häid filme enne ei olnud, vaid see on täiesti teine maailm, kuhu sattuda. Enne ei olnud Eesti film üldse nii rahvusvahelinegi. Mingisuguse pinna need üksiknähtused siiski loovad.
Kas sa tunned praegu,
et sinu jaoks on nüüd rohkem uksi lahti?
Ma ei tea, mis uksi. Eesti Filmi Instituut ja Kulka – need ongi need kaks ust, mis lahti on. Ma ei ütleks, et olen mujal maailmas väga läbi löönud. Festivalidel osalemine sinu järgmise filmi kohta paraku ei ütle midagi. Kaudselt võib, kuid iga kord peab nullist alustama - ikka oleneb kõik stsenaariumist ja ideest, mida teha tahad. Võib-olla usutakse tegijat rohkem ja enam-vähem teatakse, mida oodata ja milline käekiri on. Samas ei ole ma oma järgmise projektiga veel nii kaugele jõudnud, et seda kontrollida.
Igaühel on ka omad piirid – ei ole mõtet nõuda traagikult, miks ta komöödiaid ei tee või öelda koomikule, et miks ta tõsisem pole, nagu omal ajal Nõmmikult küsiti, et "miks sa tõsine inimene ei ole"? Mis teha - kui ei ole tõsine, siis ei ole – hinda parem seda, mis on.
Midagi need
festivalivõidud ju ometi tähendavad?
Need tähendavad head tuju. Võid endale cv-sse kirjutada need võidud. Ma ise tean, et pean täpselt samamoodi kirjutama ja hästi ära põhjendama nagu ennegi. Mingit hinnaalandust ei tehta.
Kuidas valid materjali, mille kallal tegelema hakkad?
Eks materjal tuleb ise sinu juurde ja selle vastuvõtuks peab ka vastav seisund või meelelaad olema. Mõni tekst võib küll väga hea olla, kuid sellel hetkel see sind üldse ei kõneta.
Räägi "Novembri" turundusest.
Kino puhul on kõige olulisem turundaja film ise. Filmi turundamine – treilerid ja reklaam jne peavad lähtuma võimalikult täpselt sellest, milline film on, tema nišist ja publikust. Turundaja peab täpselt teadma, mida lubab. Turundus peab andma edasi need emotsioonid ja lubadused, mida film endas kätkeb. Peab olema adekvaatne, aga samas ei tohi oma filmi ka alahinnata. Oma sihtgruppi peab tundma, kas ta on nõudlikum või vähem nõudlikum.
Me käisime LA-s filmi näitamas
kolm korda. Akadeemias on
kolmsada liiget ja on selge, et mingisuguse Eesti filmi puhul tekib küsimus,
kuidas neid filmini üldse tuua? Muidugi pidime korraldama eriseansi ja pärast
lõunasöögi, et korraldada midagigi, et inimesed üldse kohale tuleksid. Selleks peab kasutama kohalikku agentuuri, kes sellega
tegeleb ja kellel on head kontaktid.
Filmi sisu peab niikuinii hea olema. Aga reaalset kontaktitööd, millega samuti peab pidevalt tegelema, ilma rahata ei tee. Ilma rahata lõunaid ei korralda, kinosaale ei rendi.
Ma arvan, et Eestis on selline filmiturundus alles algjärgus. Meil on kas rahvafilm või festivalifilm. Kusjuures need on ka täiesti suvalised määratlused. Festivalidel käivad tänapäeval täiesti tavalised inimesed, see pole mingi eriline publik. Festivalidel näed täiesti nö tavalisi filme, huvitavaid, erinevate rahvaste filme, mida muidu ei näeks. See, et kui ütled filmi kohta kas festivalifilm või publikufilm, eriti ei loe.
Kas sinu arvates Eestis on termin 'festivalifilm' üleekspluateeritud?
Ma arvan, et Eestis paneb kogu selle asja paika see termin 'purkisittumine', mis annab väga hästi kätte selle suhtumise, mis see kunst on.
"November" on sellel aastal Eestis võitnud kõik filmiauhinnad, mis võita annab, kaasa arvatud Kultuurkapitali peapreemia. Kuidas tunne on?
Tunne on hea!