Ajalehes SIRP ilmus Siim Lille kokkuvõte eelmisel aastal "Hireonymose" sarjas ilmunud tõlkeraamatutest.

„Hieronymuse“ tõlkesarja maitsekalt kujundatud teoseid kätte võttes valdab alati suur rõõm: mõnus paber ja kiri, rääkimata tõlgete elegantsusest ja järelsõnade/kommentaaride lisaväärtusest. Neid raamatuid nähes meenub mulle alati Marju Lepajõe elevus, kui too sari alguse sai. Hulgast olulisemaks tuleks pidada stabiilsust ja head taset, märkis ta 2019. aastal esimeste tõlketeoste ilmumise puhul.1

Teoste nimekirja vaadates on selge, et stabiilsus jätkub ja ka hulk on veel hõlmatav. „Hieronymuse“ sarjas ilmus 2024. aastal kümme teost – siiani parim tulemus. Mitme mulluse teose eestin­dust on oodatud sadakond aastat ja nende kommenteerimisega on kirjandusteadlased vaeva näinud sama palju kui tõlkijad tekstiga; võib aimata, et ka tavalugeja sisemonoloogidena jäävad need tõlked kõlama pikaks ajaks.

Lähtekeelte variatsioon on 2024. aasta raamatutel säärane: inglise keelest neli ja vene keelest kaks teost, üks teos prantsuse, poola, heebrea ja vanaislandi keelest. Võtan raamatud ette ilmumise järjekorras.


Aasta algas lopsaka keelekasutusega ja seiklusliku teosega, mille sisu võtab pealkiri hästi kokku. „Elu Metsikus Läänes“ on hea lugeda enne Don Passose romaanini jõudmist – mõistmaks paremini meie fantaasiaid lõputult painavat Ameerikat. Piret Lemetti kirjutab oma järelsõnas Twaini kohta: „Keel oli tema jaoks muusika vorm ja tema kalli emakeele iga väärkasutus kriipis ta kõrva nagu valenoot – välja arvatud juhul, kui tegemist oli murdekeele või slängiga, mida ta ise palju kasutas ja millele kehtisid täiesti teised reeglid“ (lk 569).

Twaini loomingut ei suudeta tänapäevases poliitkorrektses õhustikus enam lugeda eelarvamusteta: nagu tõlkija täheldab, puuduvad Twaini teostes meeldejäävad naistegelased, autorit valdab põlgus põlisameeriklaste vastu jne. Nii olevatki „Huckleberry Finni seiklused“ kohustusliku lugemise seast nii mõnelgi pool juba eemaldatud. Teisalt: mida muud on tahta ühest ameerikalikust seiklusloost, poolautobiograafilisest seiklusest, kus kohatakse mormoone, jõutakse Havaile, käiakse hõbedakaevandustes, taotakse kaarte ja juuakse viskit. Kunagise telesarja „Bonanza“ Metsiku Lääne ulmadesse on väidetavalt nii mõndagi laenatud Twaini raamatust.

Nõnda siis on tegu mõnusa lugemisega, kus kirjaniku sulg markeerib ja portreteerib täpselt ja tabavalt oma ümbrust. „Kui lugeja arvab, et nüüd on kõik ja sellel lool ei ole mingit moraali, eksib ta rängalt. Moraal on järgmine: kui te pole tuuletallaja, siis jääge koju ja töötage end usinuse ja hoolsusega üle; aga kui te olete tuuletallaja, siis minge kodust kaugemale, ja siis te peate tööd rügama, kas tahate või mitte. Sel moel saab teist sõprade jaoks õnnistus ja te lakkate olemast nende jaoks rist ja viletsus, olgugi et kannatajaks võivad osutuda inimesed, kelle sekka te lähete“ (lk 534).

Kokkuvõtvalt peab nõustuma Karl Martin Sinijärvega, kes tõdeb: „Mul ausalt öeldes ei meenu, et keegi oleks kunagi öelnud, et talle ei meeldi Mark Twain. Ta vist meeldis isegi kriitikutele!“2


Seda teost on iga dekadentsihõngu hindav kirjandussõber juba ammu oodanud: sellest ajast saati, kui ajakirja Ninniku prantsuse vihikus ilmus Haljaku tõlkes valimik „Maldorori laule“.3 Või miks mitte alates Ain Kaalepi tõlgitud fragmendist kogumikus „Peegelmaastikud I“ (1976). Viimane romantik ja esimene sürrealist, nagu Comte de Lautréamonti uue teose järelsõnas nimetatakse, või ka isehakanud krahv ja hullumeelse andega revolutsionäär – see mitmenäoline ja salapärase elulooga autor lõi proosaluule tippteose. Peategelane Maldoror astub lugeja ette, öeldes: „Mina pruugin oma geeniust, et kujutada julmuse naudinguid!“ (lk 9). Teisal väidab ta: „Ärgu lugeja mu peale pahandagu, kui minu proosal pole õnne talle meeldida“ (lk 155).

Olgu siinkohal ära toodud üks teksti­näide, mis jäi elavalt meelde ka dekadentsi isale Joris-Karl Huysmansile. Kirjeldatakse inimese ja hai suguühet: „Kaks närvilist reit kleepusid tihkelt vastu koletise viskoosset nahka kui kaks kaani [—]; abieluvoodiks vahused lained, kandis veealune vool neid otsekui hällis, üht üle teise veeretades tundmatu kuristiku sügavuste poole, kus nad said üheks pikas, karskes ja ilges liidus!“ (lk 84).

Teosele annab omaette väärtuse väga põhjalik kommentaarium. Ilmselgelt on säärase sõnavoolu puhul alati tekkimas ka küsimus, millised on olnud autori varjatud motiivid ja hoovad, mis teda suunasid. Kust tulevad säärased ulmad? Siia sobib hästi Gaston Bachelardi peene­koeline parafraseering raamatu järelsõnas: „Isidore Ducasse’i [autori kodanikunimi] isiklikus elus, olgu füüsilises, psüühilises või sotsiaalses, ei olnudki mitte midagi erilist. Ei midagi sellist, mida saaks kausatiivse tegurina esile tõsta kui „Maldorori laulude“ biograafilist tõukejõudu, nende algset põhjust ja selgitust, võtit, mis ammendavalt avab ühe kirjanduse sublimeeritud psüühilise kompleksi sümptomite tähendust“ (lk 301). Lugege ja nautige!


See teos on mu lemmik eelmise aasta saagist. Hendrik Lindepuu peab Czesław Miłoszit ka ise üheks oma lemmikautoriks ja see teos on juba tema kaheksas Miłoszi tõlge. „Issa org“ on lapse­põlvelugu, kust võib leida autobiograafilisi viiteid: tegevus toimub Leedus ja sai kirja pandud, et „tuua tunnetusse värskust ja lapse vaatepunkti intensiivsust“ (lk 296). See ka õnnestus: saavutatud sai pidepunkt, mida oli Prantsusmaale pagenud Miłoszil vaja. Olgu mainitud, et vahepeal külastab peategelast Dorpatis elav vanaema.

Raamatu üks murdepunkte on koht, kus peategelane Tomaz saab teada, et maailmas on olemas kurjus. Kiusatus meelitab teda maha laskma oravat ning hiljem ahastuses arutama, et loomadel pole kristliku õpetuse järgi hinge: „Isegi kui orav ei palveta, siis see ju palvetas, palvetamine on ju sama kui soov, soov elada. Ja Tomaz on siin süüdi. Alatu“ (lk 233).

Johan Pitka on meenutanud, kuidas ta kord kogemata kiviga orava surmas ja seejärel tõotas, et enam kunagi ühegi orava vastu kätt ei tõsta – mingu vastasel juhul ta kari mõisa põldudele ja saagu ta karistada! Aga siis tabas Pitkat karja metsa ajades kiusatus – ilus orav, kes justkui hüüdis, et teda püütaks. Ja püüukihul oli tagajärg: „Siis hakkasin pikkamööda taipama, mis olin teinud. Kuulsin enda kõrvus valju noomivat häält: „Sa murdsid oma tõotuse, nüüd järgneb karistus.““4 Kari leidiski tee võõrale põllule.

Nii Pitka kui ka Miłosz leidsid nendest varajastest kogemustest tee müstilisemate kristluse vooludeni – kurjusekiusatus juhtis inimolemusse süvenemisse. Miłoszi teekonna jätkuna tasub „Issa orule“ jutti otsa lugeda täisautobiograafilist „Sünnimaa Euroopat“ (ee 2012) – siis on nauding täielik.


Raamat, mida oodati, mida loetakse, kiidetakse, kirutakse. Raamat, mis jääb paljudel riiulile vedelema, aga mille sinna soetamine on paratamatu. Hasso Krull mainis „Maldorori laulude“ esitlusel, et „Ulyssest“ peetakse nunnuks teoseks, aga selle tegelikku tähendust ei suudeta mõista, ei osata seda ka lugeda.5 Siin­kohal on taas väga sobiv Sinijärve tõdemus: „Hakake pealt saja aasta tagust „Ulyssest“ lugema ja kui tundub, et läheb keeruliseks, jätke kohe katki, sirvige mujalt, pidage lühem paus ja pikem paus ja kandev paus. Seda kraami jätkub kauaks. Ei tasu võtta eesmärgiks ühe õhtuga, ühe suvega, ühe aastaga või ühe eluga hakkama saada.“6 Sama tõdeb ka Ene-Reet Soovik: „Seega on täiesti võimalik, et ka tasahilju ja omaette lugeja võtab „Ulyssese“ hoopis suvaliselt lahti ning näkitseb seda sealt, kust parasjagu soovib, nagu seda võiks teha mõne Rummo luulekoguga, sest eks neistki võib leida igat tõugu ja tõsidusastmega tekste.“7

Kes sel aastal lootsid oma tõlgetega kulka aastaauhinda püüda, pettusid ilmselgelt kohe, kui kuulsid „Ulyssese“ eestinduse ilmumisest. Rummo on toonud 1922. aastal ilmunud modernismi suurteose meie ette kogu oma täiuses – nii nagu ta tegi ka T. S. Elioti samal aastal ilmunud „Ahermaaga“ (ee 1999).

„Ulysseses“ kohtuvad müüt ja ajalugu. Üks peategelane, Stephen Dedalus, räägib ajaloost, mis on „luupainaja, millest ma ärgata püüan“ (lk 43). Müüdiuurija Joseph Campbell on „Ulyssese“ kohta kirjutanud, et see räägib seiklemisest uneilmas, mis erineb meie ärkvel­oleku teadvusest. See on müütiline vaheilm, millest järgmisesse maailma kulgemine ootab ees Joyce’i edasises teoses: „Lugedes tavalist romaani, on sel tavaliselt mingi jutustav eesmärk – kangelane püüab kuhugi jõuda või midagi saavutada – ja kogu romaan on kirjutatud nii, et see viiks sind lähemale eesmärgi täitumisele [—]. See ei olnud see, mida Joyce „Ulyssese“ puhul silmas pidas. Selles raamatus ei toimu mingit liikumist. See on täiesti staatiline. Kui sa ei naudi proosa võlu, tundub kõik liiga venivana. Tegelikult on see „Ulyssese“ üks iseloomulik joon, osa raamatu ideest: kõik on natuke liiga veniv. See on väsitav, kurnav, kuigi iga detail on täpne. Kulub veidi aega, et mõista: kogu lõbu peitubki hetkes ja selles, mis on. Iga lõik väärib tähelepanu ja naudingut. [—] Kogu teose jooksul kuuled selle kaja, mis tuleb hiljem. Ja kui liigud edasi „Finnegans Wake’i“ maailma .., ärkavad kõik „Ulyssese“ motiivid imelisel ja tantsival moel ellu ja „Ulysses“ tundub koosnevat raskest ainesest – tõepoolest lausa põrguna, millisena ta mõeldud ongi …“.8


Paavo Matsin kirjutas „Peterburi“ ilmumise puhul: „Belõi opus magnum’i lugemise motiiv ilmselt vajabki tänapäeval põhjendamist, vajas ilmselt ka ilmumisajal, peeti ju sümboliste dekadentideks ja hulludeks. „Peterburi“ süžee on iseenesest lihtne: lugu ühe kõrgema ametniku võõrdunud suhetest oma poja ja naisega, taustaks ähvardavad revolutsioonilised sündmused. Kui keegi selle tänapäeval kirja paneks, oleks see lihtsalt mingi lame lugu. Aga Belõi „Peterburi“ puhul tuleb mängu üks nüüdiskirjanduses väga harva nii võimsalt ja teadlikult kasutatav asi – stiil.“9

Tsitaat võtab tolle esoteerilis-sümbolistliku suurteose hästi kokku. Siin kohtuvad jällegi ajalugu ja müüt, nõnda nagu ka eelmises modernismi monumendis. Ja ka siin on keskmes linn, Dublini asemel Peterburi, kes on elanikega sümbioosis olles omaette peategelane: „Nad astusid kõnniteelt alla; siin jooksid paljud jalad; ja nad vaatasid vaikides mööduva tumeda inimkogumi paljusid jalgu: muide, see kogum ei voolanud, vaid roomas: roomas ja sahistas – roomas ja sahistas mööduvatel jalgadel; kogum oli moodustunud paljudest tuhandetest osakestest; iga osake oli ülakeha: ülakehad jooksid jalgadel. Nevski prospektil ei olnud inimesi; seal oli roomav häälekas hulkjalgne“ (lk 428).

Mulle pakkusid suurt mõnu Belõi esoteerilised allusioonid – teadupoolest on tegu Rudolf Steineri andunud järgijaga. Ka „Peterburi“ kohta võib öelda, et tegevus toimub kohati mingis vaheruumis, kus aeg muutub teiseks. Vahest on see XX sajandi alguse modernismi pärisosa: tegeleda purgatooriumilaadse puhastumisega, põrgumasinast läbi­tulemisega, et jõuda vähemalt kirjanduslikult puhastumiseni. Seetõttu on linn ühe peategelasena vägagi märgiline.10


Taas raamat, mille ilmumise puhul võib rõõmust hüpata. Erle Nõmm on tõlkijana ületamatu. Nagu „Peterburigi“ puhul on saatesõna autoriks Lea Pild, kes oskab osavalt paljastada teose nüansse. See neomütoloogiline romaan on 1913. aastal ilmunud ka A. H. Tammsaare tõlkes (järgides tollast tõlketraditsiooni). Merežkovski sümbolistlik romaan maalib meile elava pildi paganlusest kristlusesse üleminekust ja keiser Julianusest, kes nende kahe mõõgatera vahet pendeldab. Vaimustav kujutluslend tollasesse segaduste aega! Sellega on võrdväärne vahest ainult Gustave Fauberti „Püha Antoniuse kiusamine“ (ee 1995, tlk Tatjana Hallap, Tiiu Kaldma ja Anu Lõun).

Tegu on triloogia esimese osaga, mille kolmandat osa kirjeldab Pild oma järelsõnas nõnda: „Romaani lõpus teravneb „paganluse“ ja „kristluse“ vastandumine – Merežkovskile kõige olulisem antitees, mida ta arendab ja illustreerib kogu triloogia vältel“ (lk 436). Seda üleminekut illustreerib kenasti Daphne Apolloni kunagi elust rõkanud hiie kirjeldus: „Aga hiis muutus iga sammuga aina tühjemaks. Ükski heli ei rikkunud imelikku vaikust, nagu oleks ta mahajäetud surnuaias. Isegi linnud ei laulnud, neid sattus siia harva, loorberipuude vari oli liiga sünge. Tsikaad hakkas rohus siristama, kuid jäi kohemaid vakka, nagu oleks oma häälest ehmunud. Üksnes kitsukeses päikeseviirus sumisesid nõrgalt ja uniselt keskpäevased putukad, söandamata lennata valguskiirest ümbritsevasse varju“ (lk 302). Kumma vari või valgus on lääne kultuuriruumis suurem – kas paganluse või kristluse? Vastuse peab lugeja juba ise leidma.

Kuigi tegemist on ilukirjandusliku teosega, valmistab siiski pettumuse see, kuidas autor on kujutanud suurimat uusplatoonikut Iamblichost. Teoses allaheitlikuna kujutatud Iamblichos lisab jumalanna Kybele põlevale kujule puid, alistudes nõnda kristlikele fanaatikutele: „Põlgame ja alistume. Kas pole ükskõik? Inimeste rumalust ei saa ju solvata“ (lk 74). Selles, et uusplatoonikutesse ei suhtuta teoses erilise austusega, võib vahest süüdistada omaaegseid klassikuid ja ajaloolasi.11

Jääb vaid oodata triloogia teiste osade tõlgete ilmumist, et suure vene sümbolisti murranguliste aegade analüüsi tervikuna hoomata. Seal on palju paralleele meie enda ajaga.


Jälle puhas rõõm! Agnoni jutustamis­oskus on nõnda haarav, et tema 1993. aastal ilmunud jutustused kummitavad mind siiani – on eeskujuks oma tabavuse ja napisõnalisusega. Tõlkija Kalle Kasemaa kõneles raamatu esitlusel, et ootas selle kogumiku ilmumiseni, et saaks avaldada ühe seni avaldamata jäänud Uku Masingu tõlke. Tõlketöösse on kaasatud ka Masingu ja Kasemaa mantlipärija Anu Põldsam.

Raamatus on kuus eri pikkusega lugu, mis näitavad 1966. aastal Nobeli kirjandusauhinna saanut tema parimas vormis. Kuigi Agnoni tunnustati romaanide eest, on ta just lühijuttude meister. Ta on heebrea kirjanduse suurkuju, kes kasutas kirjutamisel kogu heebrea kirjanduse iidset traditsiooni, segades seda kaasaegse keelruumiga. Kasemaa ja Põldsami sõnutsi nõuab tema teoste tausta ja viitestiku täielik mõistmine väga põhjalikku kommentaariumi isegi heebreakeelse lugeja puhul.12

Seda jutukogu soovitan väga soojalt lugeda kõigil. Noid lugusid ümber jutustama pole mõtet hakata. Juba avatekst haarab hetkega endasse: põlvkondade ja armastuse lugu, mille peategelane on noor naine (toona oli aga väga ebatavaline, et mees kirjutab naise pilgu kaudu). Hoolimata judaistlikust traditsioonist, mis ei pruugi paljudele lugejatele olla südamelähedane, on Agnoni kirjeldamisoskus ja inimeste südamesoppide tabamine nõnda teravvalus, et taust polegi elamuse saamiseks oluline. Asendamatu Kalle Kasemaa on valinud kogumikku need lood, mida on enim tõlgitud ka teistesse keeltesse.

Nii Miłoszi kui ka Agnoni raamatus on ära toodud autori kõne Nobeli auhinna vastuvõtmisel.


Meistertõlkija Aet Variku tõlkes jõudis meieni Joseph Conradi „Juhus“, mis ei ole küll autori tuntuim romaan, kuid tõi talle enim rahalist tulu. Tolle teose puhul heideti Conradile ette laiemale publikule kirjutamist, lati madalamale laskmist. Kui aga niisugune meister kirjutab üldsusele, on ikkagi tegemist maailmaklassi teosega.

„Juhuses“ kohtame ühe jutustajana meile juba teistest Conradi teostes tuttavat Charles Marlow’d, raamatu peategelane on aga Flora de Barral, kes püüab leida elus oma kohta. Neiu otsingutes mängivad olulist rolli tema pangapetturist isa ja abikaasa kapten Anthony. Conrad on meister inimhinge süvatasandite puurimisel. Püüdes mõista de Barrali motiive ja valikuid, käsitleb ta muu hulgas naiste õigusi ja vaimset kurnatust. Siinkohal sobib tsiteerida kirjanik John Grayd: „Conradile on humanistlik progressiusk vaid end mõistuse ja maailmaparandamise rüüsse rõivastanud kristlus. Tema vaade on palju karmim, see kujutab endast iidse paganliku saatusetunnetuse taassündi, mille hääl kostab kõige selgemini kreeka tragöödias.“13 Selles saatusetunnetuse võtmes võikski teost lugeda.


Lõpuks on USA triloogia tervikuna meie ees. Olavi Teppan on teinud ära suure töö. „Suurt raha“ lugedes meenus mulle gümnaasiumiaegne kirjandusõpetaja, kes soovitas Ameerika kultuuri olemuse mõistmiseks lugeda E. L. Doctorow’ „Ragtime’i“ (ee 1981, tlk Enn Soosaar) – ta pidas seda üheks olulisemaks XX sajandi teoseks. Don Passose teosele ongi saatesõna kirjutanud seesama Doctorow. See on suurepärane jätkulugemine Twaini Metsiku Lääne seiklustele, Ameerika unelma modernistlik visand.

Kogu triloogia üks võtmesõnu on „raha“. See kannustab peategelasi. Nende seiklusi katkestavad ringvaated ja kaamerasilm, kiired ajastut kirjeldavad välgatused – mis võiks olla ameerikalikum? Teksti killustatus võib algul lugemist häirida, ent pikapeale tekib rütm, millest on raske lahti rebida. Ka siin on teose keskmes modernistlik linnastumine ja sageli selle pahupoolde uppuvad ja sealt jälle pinnale kerkivad peategelased – ei puudu masinad, seks ja vägivald. Jan Kaus kirjutas triloogia esimese osa ilmudes: „Ameerika on maa, kus sisemine teelolek saab väljenduda füüsiliselt – ja vastupidi. Võimalik et füüsilise rahutuse kaudu manifesteerub John Dos Passose silmis laiem ameerikaliku iseolemise ideaal, iha jõuda välja ainulisusse, vabatahtliku iseseisvuseni, mis võib olla seotud majandusliku heaoluga, ent rahast siiski tunduvalt olulisem – või mille teenistuses raha alati on.“14 Just selle rahutuse annab Olavi Teppani vaimustav tõlge hästi edasi. Võrdväärne lugemine eelnimetatud vene modernistide teoste ja „Ulyssesega“.


Aasta lõpetas tõeline maiuspala kolme vanaislandi saagaga. Neid on alati hea lugeda. Muistsed karmid mehed, veritasud ja kombestikud, kohtumõistmised – kõik see paelub. Avad raamatu suvalisest kohast ja juba rõõmustavad sõnad: „Noormees võttis mõõga kätte, astus kõrvale, tegi mõõga kaitserihmad lahti ja tõmbas tupest välja. Kui Þorkell seda nägi, ütles ta: „Ma ei andnud sulle luba mõõka välja tõmmata.“ „Ega ma küsinudki sinu luba,“ vastas poiss, tõstis mõõga ja lõi säärase hoobi Þorkellile vastu kaela, et tollel pea otsast lendas“ (lk 85).

Tõlkija Triin Laidoner on tõlkele lähenenud parimas akadeemilises võtmes, eessõna ja kommentaarid on abiks kauge aja teksti ja olude mõistmisel. Islandi perekonnasaagad on žanrilt muidugi üsna sarnased, aga iga uus tõlge lisab killukesi hoomamaks paremini põhjamaist arhetüüpide rägastikku. Neist viimane ehk „Barðr Lumemäejumala saaga“ on just kohane lugemine 2024. aasta „Hieronymuse“ sarja lõpetuseks, sest sealgi kohtuvad kaks aega: uus ja vana, kristlik ja paganlik, käib võitlus surnud sõdalastega ja appi tuleb ristivesi.

Siinne on vaid hädine kiirpilk teostesse, millest igaüks väärib süvenenud lugemist. Minu arvates on tegemist siiani ühe parima „Hieronymuse“ aastaga. Jääb üle ainult loota, et hoog ei rauge.

Marju Lepajõe on kirjutanud: „Alates Hieronymusest on enesestmõistetav, et munk peab olema võimalikult haritud ja kloostri juurde peab kuuluma võimalikult hea raamatukogu. [—] Kust tuleb Hieronymuse värskus? Oma pideva eruditsiooni laiendamisega – ja raamatukogu täiendamisega – kujundas ta endast justkui võimsa erinevate mõtteruumidega häärberi, mida võiks nimetada ka labürindiks .., ent labürint on siiski kujundatud eksitamiseks. Hieronymus pigem hulgub mööda iseenda ootamatuid tube, leides pidevalt uut, mis on puudu ladina kirjasõnas. Sellist hulkumist võimaldab ainult eruditsioon, vaimuelule keskendumine, mis võiks olla kõige loomulikum asi, kuid on ometi ebatavaline – nagu nüüd, nii ka siis õigustusi nõudes.“15 „Hieronymuse“ tõlkesari on just seesama labürint, millesse lugeja end heidab, et väljuda parema või vähemalt palju õnnelikuma inimesena.

1 Marju Lepajõe, Sõnakunst ja müra. – Sirp 7. VI 2019.

2 Karl Martin Sinijärv, Sinijärve raamatusoovitused: Maian Kärmas ei alahinda noort lugejat. – ERRi kultuuriportaal 26. I 2024.

3 Comte de Lautréamont, Maldorori laulud. Tlk Kristjan Haljak. – Ninniku. Prantsuse vihik. https://arhiiv.eki.ee/ninniku/index2.php?f=r&n=13&t=378

4 Johan Pitka, Minu mälestused I–IV. Eesti Päevaleht, 2010, lk 22.

5 Esitlus Tartu Kirjanduse Majas 14. I 2025. https://www.youtube.com/watch?v=1au6dP0R_NI

6 Karl Martin Sinijärv, Sinijärve raamatusoovitused: „Ulysses“ on seiklev, hektiline ja keeleliselt ülipõnev. – ERRi kultuuriportaal 12. VII 2024.

7 Ene-Reet Soovik, Noored läksid pihile, taskus vorstikoored. – Sirp 11. X 2024.

8 Joseph Campbell, Mythic Worlds, Modern Words: Joseph Campbell on the Art of James Joyce. 2018. [E-raamat.]

9 Paavo Matsin, Pomm sardiinikarbis. – Sirp 26. VII 2024.

10 Modernse linnani jõudmise mõistmiseks on ületamatu Lewis Mumfordi teos „The City in History: Its Origins, Its Transformations, and Its Prospects“ (Harcourt, 1961).

11 Eksimuse parandab üks eelmise aasta olulisemaid uusplatoonilisi teoseid, Gregory Shaw’ „Hellenic Tantra: The Theurgic Platonism of Iamblichus“ (Angelico Press, 2024).

12 Esitlus Tartu Kirjanduse Majas 1. VIII 2024. https://www.youtube.com/watch?v=nCJ80rvwDG8

13 Hardo Pajula, Hardo Pajula: neli saadet Joseph Conradist. – Postimees. Tähenduse teejuhid 23. XII 2023.

14 Jan Kaus, Rahatus ja rahutus. – Sirp 13. IV 2021.

15 Marju Lepajõe, Hieronymus ehk Kuidas saadakse tõlkijate kaitsepühakuks. – Tõlkija Hääl 2018, nr 6, lk 45.